Hiljuti avas Pärnu Postimees Pärnu dünastiate teema ja avalikustas põhjalikult tehnikamaja valitsejate “hirmuteod”, kuid sama pole tehtud loodusmaja dünastiaga. On teada, et Tiina Rossi juhitavas loodusmajas töötab tema alluvuses peale abikaasa teisigi isikuid, kes sugulus- või peresidemete kaudu direktoriga samasse suguseltsi kuuluvad.
Kahte liidetavat huvikooli, millest ühe kollektiiv peaaegu olematuks koondatud, võiks tõe huvides võrdselt kohelda, sest linnavalitsus seda ei tee, ei suuda ega tahagi.
Kogu liitmissaaga jooksul on Ross püüdnud tehnikamaja näidata halvas valguses ja töötajatega käitunud nagu vaenlastega. Tehnikamaja töötajatest on maalitud pilt, nagu oleks tegemist kahjuliku, rahvavaenuliku bandega, kes eales pole tööd teinud, vaid raisanud maksumaksja raha ja tallanud jalgade alla ühiskonnas kõrgelt hinnatud väärtusi, mida Ross nüüd oma hapra jõuga uuesti upitada püüab. Ometi ei ole see nii.
Üle 20 aasta on Pärnu noorte tehnikamaja töötajad peaaegu olematutes tingimustes ning pideva alarahastatusega võideldes tehnikamaja ringe tegutsemas hoidnud. Nad on oma ala fanaatikud. Inimesed, kes oma tegevusalast vaimustununa on suutnud kaasa haarata lapsi, noorukeid ja täiskasvanuidki.
Laussolvanguna mõjub Rossi väide, et tehnikamajas pole siiani tööd tehtud, et õpetajatel pole olnud töökorraldust, tunni ülesehitust. Kuidas üldse saaks käelise tegevuse ringe Rossi meelest eelneva korraldamiseta juhendada? See saab tõesti võimalik olla vaid loodusmajas, kus enamasti peetakse loenguid, pannakse rõhku teooriale ja lapsed istuvad viksilt kellast kellani laua taga ja konspekteerivad, mitte “ei tule ega lähe, millal tahavad”.
Veider on Rossi arusaam, nagu oleks näiteks õpetaja Askold Vaino õpilastega mootorit lahti võttes ja kokku pannes, mida seal remondi käigus iga päev tehakse, õpilaste eest varjanud, kuidas mootor töötab. Kas abilinnapea Jane Mets ei usalda liigselt Rossi, kes lubab, et mudelrakettide asemel hakkavad õpilased tegema kodumasinaid? Ross ja lapsevanemad võiksid teada, et kodumasin on majapidamises üks suuremaid ohuallikaid. Olgu siis elektriline või vändaga aetav. Kuidas lapsed neid küll ise teevad?
Samal ajal keelas linnavalitsuse haridusametnik ära täiesti ohutu, lapse käelisi oskusi ja kunstimeelt arendav keraamikaringi, millele ehitatavas majas on projekteeritud eraldi ruum koos sisseseadega. Nimetatud ametniku meelest on keraamika kunst ega sobi tööõpetuskallakuga loodus- ja tehnikamajja. Sama ametnik keelas teisegi õpilaste hulgas väga populaarse ringi – pärlpunumise. Lapsevanemad, küsige, miks!
Aastal 2007, kui muukeelsed pronksmehe pärast mässama hakkasid, korrati parteikontorites paaniliselt sõna “integratsioon”. Tänaseks on see sõna jälle unustatud. Pärnu tehnikamaja on kogu oma eksistentsi tegelnud integratsiooniga ja seda märkamatult, enesestmõistetavalt, ilma riigi suunatud tegevus- ja rahastusplaanideta ning täiesti iseseisvalt.
Ühtegi last pole keeleoskamatuse pärast tagasi saadetud. Ringiskäija eesti keele oskust on lihvitud ja parandatud. Ja kas keegi on tubli töö eest tunnustust avaldanud? Ei, pigem on ametnikelt tulnud halvustavat suhtumist: “Vaino õpetab vene poisse.“ Jah, ta õpetab ka vene poisse! Ja mitte ainult Vaino.
Praegu käib pall ühte, tehnikamaja väravasse. Tehnikamaja rahvas palub nüüd avada meie mantli ja vara pärija loodusmaja saladused. Näib, et Pärnus pole keegi kuulnud noorte hulgas levivast narkomaaniast ja alkoholismist, mis tabab just tegevuseta olesklevaid lapsi-noorukeid. Vähemalt linnavalitsejad ei tea sellest midagi või ei tee sellest välja oma lõputu kokkuhoiukampaania käigus.
Muidu nad ju ei sulgeks tublit huvikooli või ei liidaks seda tehnikas asjatundmatu isiku juhtimise alla jabura ja vähe usutava kokkuhoiu nimel.
Artikli autor on tehnikamajast koondatud alates 23. augustist 2010.