Eesti naiste rahvuskoondise ja kodulinna esindusnaiskonna keskpoolkaitsja Kaire Palmaru nimetab targalt mängitavat jalgpalli maailma ilusaimaks spordialaks.
Kaire Palmaru loodab finaalis näha Inglismaad ja Brasiiliat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Olin viiendas klassis, kui Tormi Raid kutsus mind ja teisi tüdrukuid jalgpallitrenni,” meenutas 26aastane Palmaru lehemehele oma sportlasetee algust. “Tegelesin sel ajal usinasti ujumisega ja käisin vibu laskmas, kuid õige varsti jäid teised alad tagaplaanile, sest jalgpall muutus kiiresti väga hingelähedaseks.”
Kui palju olete mahti saanud jälgida Lõuna-Aafrika Vabariigis toimuva MMi mänge?
Loomulikult tahan kõiki mänge vaadata, kuid seda luksust ei saa ma endale lubada. Olen suur inglaste fänn ja väga loodan, et tuleks finaalmäng, kus Inglismaa alistab Brasiilia tulemusega 2:1.
Inglismaa väravavahi Robert Greeni laupäevane prohmakas oli labane viga, mis maksis meeskonnale üliväärtuslikke punkte. Ometi tuleb tunnistada, et mees tegi 1:1 viigimängus USAga ka suurepärase tõrje.
Laupäeval tuleb Eesti naiskonnal Rakvere staadionil MM-sarja valikmäng Serbiaga. Kas lähete võidu peale välja?
Loomulikult läheme andma endast parimat. Märtsis jäime Serbiale võõrsil 0:4 alla, seda enam tahame neile kodus koha kätte näidata. Eelmine kord tegime palju rumalaid vigu, millest oleme õppust võtnud. Tuleb julgelt tegutseda ja kõik võimalused ära lüüa.
Kui raskelt te kaotusi üle elate?
Kõik oleneb konkreetsest mängust. On vaja reaalselt hinnata nii oma võistkonna kui vastaste mängutaset. Kui oleme endast kõik andnud ja vastastele minimaalse skooriga alla jäänud, ei ole kaotus eriti valus. Vihaseks teeb aga olukord, kui võrdsete võimalustega mängus laseme rumalate vigade tõttu end võita.
Üldiselt saan kaotusvalust kiiresti üle ja kellegi vastu pikka vimma ei pea.
Viimases kodumängus Kadrioru staadionil võitsite Põhja-Iirimaad 2:1. Ühe värava lõi Anastassia Morkovkina ja teise autor olite teie. Kas treenerid on teile pannud kohustuse väravaid lüüa?
Mängin nii Pärnu jalgpalliklubi naiskonnas kui Eesti koodises keskpoolkaitsja kohal ja otsest väravalöömise kohustust mul ei ole. Pean õigel ajal jõudma appi nii ründajatele kui kaitsjatele. Loomulikult üritan võimaluse korral palli vastase väravasse lüüa.
Eesti koondises on põhilised skoori tegijad Anastassia Morkovkina ja Ave Pajo, minu arvel on seni vaid kolm tabamust.
Kas teie tasemega jalgpallurit võib nimetada elukutseliseks mängijaks?
Olen puhtalt amatöör, kes treenib ja käib võistlemas tööst vabal ajal. Koormus on päris suur: kolm korda nädalas harjutan koduklubi naiskonnaga ja kolmapäeviti sõidan Tallinna koondise treeningutele.
Aprillist oktoobrini on peaaegu igal nädalavahetusel mäng, seega ei jää vaba aega eriti palju üle. Töötan Sindis Fein-Elast Estonia OÜs tekstiilitehnoloogina.
Meie firma toodab kaetud elastaanniite. Neid niite kasutatakse sukkpükste ja sokkide valmistamiseks.
Olen oma töökohaga väga rahul, sest kollektiiv on sõbralik ja juhtkond väga spordilembene. Kui on vaja mõneks ajaks töölt ära saada, pole probleeme, alati tullakse vastu.
Suur enamik teie ealistest vabadest neidudest naudib pidusid ja pillerkaare. Kas tunnete, et olete jalgpalli tõttu millestki ilma jäänud?
Ei ole millestki ilma jäänud, tänu jalgpallile olen saanud käia rohkem kui kümnes riigis.
Jalgpall on maailma ilusaim sportmäng. Peale hea füüsilise ettevalmistuse on vaja palju tarkust, et mängu õigesti lugeda.
Võidetud mäng, löödud väravad ja ilusad kombinatsioonid kaaluvad üles kõik muud lõbud.
Vabal ajal armastan ujuda, jõusaalis käia ja rannas päikest võtta, aga seda viimast juhtub väga harva.
Eelmisel hooajal pidi Pärnu jalgpalliklubi naiskond leppima Eesti meistrivõistlustel Levadia ja Flora järel kolmanda kohaga. Millist medalit võib sel aastal loota?
Oleme praegu Levadiaga edetabeli liidrid ja ülejäänud naiskondadest üpris pikalt ees. Elame-näeme, mis sügiseks tuleb. Kullajanu on meil suur.
Oleme teinud mullustest kaotustest olulisi järeldusi.
Meie trumbid on tark treener Jüri Saar ja kuldsete kätega füsio-terapeut Vello Luigemaa, kes võtab otsekui võluväel ära kõik lihasevalud.