Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2014/04/28/2991986t1ha5a1.jpg)
Sellest, mis püha parajasti esimesel mail tähistatakse, ei ole esimese hooga isegi kõige lihtsam aru saada. Nõukogude ajal oli maipüha kenasti vaba päev, millega töötav rahvas pidi oma ühtsust tähistama. Tööajal ei taha töötav rahvas millegipärast ühtne olla, aga anna vaba päev ja ühtsus tuleb nagu ludinal.
Töörahva pühana esines 1. mai Eesti enam-vähem riiklikus kalendris töörahva rahvusvahelise solidaarsuse päevana isegi veel siis, kui jõulud ja võidupüha 1990. aastal taas vabadeks päevadeks said. Hiljem vaikiti töötav rahvas igaks juhuks maha ja 1. maist sai kevadpüha, nagu 1937. aastalgi kehtestati.
Mõnevõrra on 1. mai ja töötava rahva püha tähistamine, mis algas 19. sajandil Ameerika Ühendriikides, seotud tänapäevalgi. Punast värvi hoiavad Eestis au sees sotsiaaldemokraadid ja töötava rahva eest püüavad südant valutada ametiühingud.
Paraadidele enam kohustuslikus korras ei aeta ja ega oleks põhjustki, sest mingi osa töötavast ja õppivast rahvast peab välja puhkama mitte töörahva rahvusvahelise solidaarsuse päeva laupäevast või kevadpüha ettevalmistavatest aiatöödest, vaid hoopis volbriööst.
Nagu ütleb Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA, tähistatakse volbripäeva volbrilaupäeval ehk 30. aprillil alates 1980. aastatest kõigi nõidade ja maagia päevana. “Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha,” teatab BERTA.
Nõiaetendustega pidude korraldamine, kui mõelda näiteks riigikogu, europarlamendi, parima laulu või koomiku valimistele, ja kogu sooja aja vältav lihaküpsetamine on Eestis väga populaarsed tegevused, millele pühendutakse märksa sagedamini kui vaid kord aastas 1. mail või ööl vastu seda.
Volbripäeva kombestik on seega palju universaalsem ja mõistetavam kui see, et olematu töö eest väga head palka saavad kodanikud vaeste tööliste õiguste eest võitlemise nimel värskes õhus lipukeste ja plakatikestega vehivad.
Igasugused nõiad on tänapäeval pealegi palju enam levinud kui pimedal keskajal, ainult neid on tänu meigikunstnike taseme tõusule raskem ära tunda. Kuid ega keegi jää karistuseta, sest püha inkvisitsiooni kohuseid täidab tänapäeval internet.
Nii et põhimõtteliselt on kõik samaks jäänud, lihtsalt atribuudid on veidi muutunud. “Teiste mured meile kama, klõbistame sõrgu. Aga pärast maiset jama põrutame põrgu.” Enn Vetemaa sõnad “Nõia elu” Ülo Vinteri viisile peavad paika nüüd ja igavesti.