Kõik lapsed on andekad, kui neisse uskuda ja neid armastada

Küllap on Eestis liiga vähe lapsi, et jagada neid andekateks ja vähem andekateks, samal ajal on tegu valdkonnaga, mida Eestiski on varasemast rohkem uurima hakatud.

Äsja Pärnus toimunud konverentsil „Andekus - kink ja koorem" vaadeldigi, miks paljud andekad lapsed ei saa või ei suuda realiseerida oma potentsiaali.

Andekate alasooritust ehk alla oma võimete õppimist on nimetatud nüüdisaegse haridussüsteemi epideemiaks. Uuringute põhjal on sagedamini alla võimete õpitulemustega poisid. Alasooritusel on terve kompleks põhjusi: õpikud on tüdrukutekesksed, metoodika ei sobi lapse õpistiiliga või lapsele jagub kodus kas liiga palju või liialt vähe tähelepanu.

Konverentsil esinesid ettekannetega tuntud teadlased ja praktikud.

Kersti Nigesen on Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi direktor. "Ma arvan, et iga vanem peab oma lapsesse uskuma ning armastuse ja hoolega teda kasvatama. Kindlasti pole kasulik isegi juhul, kui laps on väga andekas, seda annet juba varases nooruses välja mängida. See võtab lapselt vahel tulevikujulguse," lausus Nigesen.

Kõik lapsed on andekad ja neile tuleb anda võimalused. Kui rääkida isikutest, kes peaksid ühiskonnas midagi ära tegema või keskset rolli mängima, siis selleks tuleks Nigeseni arvates anda aega, et küpseda. "Kui me liiga vara üritame õpetada last lugema või pilli mängima, teeme seda millegi muu arvelt. Kindlustunde ja lapsepõlve arvelt," kõlas Tallinna ühe populaarsema kooli direktori soovitus.

Sotsioloogist emeriitprofessor Ülo Vooglaid on veendunud, et andekad lapsed on meie rahvuslik põhirikkus ja neid ei tohiks lörtsida. "Ühtlasi peaks esmalt tõdema, et kõik lapsed on andekad, mitte et ainult mõni," lausus Vooglaid. Üks laps on seda ühel alal, teine teisel.

Vooglaid tõi näite Jaapanist, kus enne lapse ilmale tulekut tehakse vanematele ja vanavanematele selgitustööd, et nad oskaksid käsitleda last kui imetlusväärset ja andekat olendit. "Tänu andele saavad inimesed õnnelikuks, jõuavad kuhugi, suudavad midagi ja saavad kellekski. Kui juhtub, et huvi asemel on kodus sundus, käsk, keeld ja karistused, kui hinded on vanematel eesmärgiks ning laps nende saavutamise vahend, ei lähe see elu," rääkis teadlane.

Ande avastamine ei olegi tema arvates niivõrd kooli, kui vanemate asi. Emad-isad saavad uskuda oma lapsesse, olla veendunud, et laps on väga andekas, aga veel ei ole teada, milles. Tuleb hoida silm terav ja kõrv kikkis, et see valdkond välja selgitada, seejärel seda arvestada ja teha kõik, et anne ei läheks raisku.

Vanem saab hoolitseda, et lapsel oleks palju liikumist. Tähtis on imestamine, usaldus, usk ja tõsiselt võtmine. "Laps, kes peab tegema nagu kästud ja seal, kus kästud, ei tee juhul, kui ei kästa, enam midagi," pakkus Vooglaid. Siis läheb lapse anne raisku, ta ei suuda luua ega avastada, olla iseseisev ega eitada seda, mis vananenud.

Tallinna ülikooli sotsiaalpedagoogika dotsent Mare Leino tõdes, et lapsevanemate arvates on nende lapsed andekamad, kui hinded näitavad ja õpetajad väidavad. Sageli süüdistatakse kooli. "Aga tegelikult ei tea me iialgi ette, milline oleks laps, kui kooli poleks. Soovitan mitte üle muretseda. Andekuse, hälbe või alasoorituse mõõtmiseks puudub joonlaud," kinnitas Leino.

Öeldakse, et õnn on enesetunde küsimus. Nii oleks tark arvestada, et kõik inimesed on mingil alal andekad. Ei loe, mida teeb kool, õppekava ja õpetaja - igaühel on võimalik läbi murda ja oma anne välja arendada.

"Vanemad, kui teie lapsel on hinded halvad ja õpetajad kurjustavad, olge rahulikud ja mõelge, et kool on ikkagi ajutine. Koolikohustuse tõttu tuleb see läbi käia," soovitas Leino. Lõputunnistuseta ei saa oma geniaalsust realiseerida, hariduseta geeniusi nimetatakse meil külahulludeks. Vanematel tasuks panustada sellesse, et laps saaks kooliga ühele poole, ja elu läheb edasi.