Meil oli oma pallaslane Bruno Sõmeri

Maalides lähen oma maailma ja seal ei tohi mind keegi segada. Pealegi ei tea ma ise ka, mis minu peas toimuma hakkab. Vahel on eesmärk olemas, vahel kujuneb see töö käigus. Mul on oma tehnika, mille saladusi tean vaid mina. Foto: Ants Liigus

Pärnu kunstiringkonnas jäädakse Bruno Sõmerit meenutama kui sooja ja südamlikku, muhedat ja positiivset inimest, igas asjas korrektset vana kooli džentelmeni, kes teadis, mida ta tahab, ja ka pingutas selle nimel.

“Kui sünnipäeva paiku vahel sai käia Brunot tema Rääma kodus Allika tänaval õnnitlemas, olid tal alati laual värsked maasikad oma aiast ja sügisel pakkus ta oma aia õunu kõigile kaasa. Temaga käis kaasas maasika- ja õunalõhn ja selline koduaia idüll. Korras ja hoolitsetud eesti kodu, nagu etalon,” mõtiskles Pärnu linnagalerii juhataja Alar Raudoja.

Ta nentis, et iga isiksuse juurde käivad tavaliselt omad armsad veidrusedki, kuid Sõmeri puhul ei oskagi midagi nimetada.