/nginx/o/2009/08/07/217975t1hb770.jpg)
Sellist kohkunud, imestunud hüüet kuuleb kunstiõpetaja siis, kui õpilane saab ülesandeks teha videokunstiteos. Videokunstiteos saab sündida siis, kui kunstniku atribuudid on videokaamera, arvutiprogrammid ja internet ning ta saab luua hoopis uue keskkonna. Sellises keskkonnas saab muuta aja- ja ruumisuhteid, avada oma mõtteid ja tundeid muutunud ajas ning ruumis.
9. mail toimus Pärnu kunstiõpetajate aineühenduse eestvedamisel ülelinnaline koolidevaheline videokunsti konkurss. See oli mõeldud gümnaasiumiõpilastele, kuid sel aastal proovisid oma kätt üheksandikudki. Õpilaste töid hindas žürii, kuhu kuulusid ka Pärnu muuseumi arendus- ja turundusjuht Marian Kivila, Pärnu videokunstnik Janno Bergmann ja Pärnu filmifestivali programmijuht Vaiko Edur.
Esikoha suhtes oli žürii üsna üksmeelne: parim oli Sütevaka humanitaargümnaasiumi 12. klassi õpilaste Amalie Sillati, Joanna Juhkami ja Julia Juhkami töö „Trepp“. Auhinnatud sai ka ühisgümnaasiumi õpilase Anete Juhari video „Kuuvarjutus“.
Põhikooliosas oli parim Koidula gümnaasiumi õpilaste Gerdi Põldsami, Lisete Viisuti, Sigrid Lati ja Diana Vendelini töö „Trepid“.
Konkursile laekus niisuguseidki töid, mis imiteerisid mängufilmi loogikat. Üks selline lühifilm oli Ülejõe gümnaasiumi 10. klassi õpilase Kristofer Nõmme „Per aspera ad astra“. Tema töö sai eripreemia filmi tehnilise teostuse kvaliteedi ning mahuka ja läbimõeldud süžee eest.
Eripreemia pälvis konkursi ainus tummfilm „Initsiaalideta idioodid“, mille tegid Koidula gümnaasiumi abituriendid Christer Vaske, Rando Aomere ja Ken Keller.
Pärnu muuseumi eripreemia sai humoorikas sürrealistlik trepil ohutu liikumise nõudeid tutvustav film, mille olid loonud Sütevaka 10. klassi õpilased Gloria Soobik, Marie Laanisto ja Karl Hendrik Leppmets.
Marian Kivila sõnul oli videokunsti konkursil suurepäraseid töid, mis tabasid kenasti ära videokunsti olemuse ja lähenesid filmile kui kunstiteosele. Janno Bergmann ja Vaiko Edur olid kriitilisemad ja arvasid, et videokunsti teoseid oli nähtud filmide hulgas liiga vähe. Samal ajal on raske eeldada, et noored on suutelised mõtlema videokunsti võtmes, kui neil puudub reaalne kogemus ja kokkupuude selle kunstiliigiga.
Videokunsti piirid ongi üsna hajusad, aga kasuks tuli kindlasti kaastegijate filmide vaatamine, kaasa mõtlemine ja võrdlemine.
Teema võib kokku võtta Janno Bergmanni sõnadega: „Konkursi žürii liikmete kriitikat kuuldes ei tohiks nina norgu lasta, vaid mõelda, kuidas videot teha, kuidas mitte teha ja kuidas veel paremini teha.“
Konkursi korraldamist toetas haridus- ja teadusministeerium.