Peetruse juurde pensionile

Foto on illustreeriv. Foto: MIHKEL MARIPUU/PM/EMF

Meie vabariigi taasiseseisvumise ajast peale on pensionärid olnud pideva tule all. Algul oli pensionile pääsemise määraks 60 eluaastat, siis tõsteti see 63 eluaastale, nüüd on “tarkpead” tulnud välja ettepanekuga tõsta pensioniiga 65 eluaastani!

Tule taevas appi! Mida küll mõtlevad poliitikud ja riigitegelased, et selliste lollustega välja tulla. Ma saan aru, et majanduslik olukord on raske ja tuleb teha ebameeldivaid otsuseid, kuid miks alati tehakse neid otsuseid niigi allasurutute arvelt? 65 aastat - see ei ole tavaliselt maailmas mingi eluea näitaja, küll aga meil, eriti meeste osas.

On kindlaks tehtud, et meie meeste eluiga on küllaltki lühike. Kui tahetakse pensioniiga tõsta 65 eluaastani, siis võib kindlalt väita, et suremus tõuseb veelgi. Miks? Võin selgitada - katsugu praegu üle 55 aastane mees leida tööd, see on praktiliselt võimatu. Erandiks muidugi on poliitikute soojad kohad ja eraettevõtlusega kõrgele jõudnud ärimehed.

Tavakodanik, kel aastaid rohkem kui 60, vireleb sõna otseses mõttes peost suhu elamisega. Nii tekivadki üle 60 aastaste meeste seas napsumehed, enesetapjad, lõhutud perekonnad ja muidu elu hammasrataste vahele jäämine.

Seega jääbki ainus võimalus - pensionile Peetruse juurde taevasse. Siingi aga on konks juures, kui maapealses elus allakäinud mees püüabki leida tee taevariiki, siis sinna ta oma allakäinud eluga ei pääse. Seega ootab ees põrgu! Nii ei jäägi meestel, kel aastaid rohkem kui 60, muud üle kui valida kahe põrgu vahel - maapealse ja maa-aluse vahel. Kumb on parem, ei tea ega tahagi teada, aga põrgu jääb põrguks.

Tahaks siiski loota, et asjapulgad, kes riigitüüri juures, mõtlevad nende peale, kes eluaeg tööd rabanud ja siiski tahaksid õigel ajal (63 aastat) jõuda pensionäri austavasse seisusse. Elu on niigi lühike ja ei tahaks mitte, et see elusügisel maapealseks põrguks muutuks.