Karol Kallas: Hansapäevad: sellist Pärnut me (vist) tahtsimegi

Karol Kallas. Foto: Erakogu

Hansa ja selle päevad tähendavad nii ajaloolises kui tänapäevases mõistes eelkõige äri. Külalisi tuleb Pärnusse ilmselt 100 000 ligi ja nende leegionide taustal peaksime püstitama banaalsuseni kulunud küsimuse "Kas sellist Pärnut me tahtsimegi?".

Esimesed päevad on näidanud, et 100 000 rahvusvaheliste hansapäevade külalist tundub olevat reaalne eesmärk. Eelmainitud küsimusele ei saa aga vastata üksüheselt.

Esiti ilusatest asjadest rääkides annavad renoveeritud Vallikäär, Rannapark ja tänavad keskkonna mõttes Pärnule kõvasti juurde. Iga rahaühik kui selline, mida siia õnnestub taotleda-meelitada, on iseenesest hea. Teisalt ei tee linnast linna asfalt ega ilusad pargipingid, vaid seal elavad inimesed.

Ühiskondlik ärikokkulepe

Pärnul on suur probleem. Linn tahab olla suvepealinn ja popp kuurort, andmata aru oma kohast üldpildis. Lühidalt öeldes käitub Pärnu suviti oma külalistega päris pahasti, üritades neilt välja väänata viimasegi krooni. Tegelikult oleme nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes Euroopa ääremaa.

Mida Pärnu suvel oma külalistele pakub? Isegi Euroopa mõistes kalleid hotelle, külalistemaju, restorane ja umbes infrastruktuuri.

Samuti ei kõlba koera hänna allagi suure osa kohalike ettevõtete suhtumine pärnakatesse. Paljude restoranide ja kohvikute lakke hüpanud hinnad näitavad, et suvekuudel kohalikke seal ei oodata. Seega läheb pärnakate elukeskkond talvisest kõvasti kehvemaks.

Rääkides turistidele mõeldud ettevõtetest, siis üheksa kuud aastast linn nälgib ja kolm kuud käitutakse nii, nagu kõik Pärnu külalised oleksid jõukurid. Eesti on majanduslikult üks Euroopa vaesemaid riike. Selle vastavalt tuleks kujundada oma hinnapoliitika läbi aasta.

Kui nii jääbki, et Pärnusse on enamikul inimestest mõtet tulla vaid suvekuudel - kui üldse -, on linnal majas suur jama. Eesmärk peaks olema Pärnu kui atraktiivne turismisihtkoht nii suvel kui talvel.

Nagu öeldud, kõik algab inimestest. Eesti on väike Ida-Euroopa riik, elatustasemelt Euroopa viimaste hulgas. Eesti üldiselt ja Pärnu üksikuna vajavad midagi ühiskondliku ärikokkuleppe laadset. Selleks, et linn turismisihtkohana edeneks, tuleb suvine hinnatase allapoole tuua, seda pigem rohkem kui vähem.

Meile ei ole tarvis viie tärni restorane ega hotelle, suurem osa inimestest on rahul nii lihtsamat sorti kõhutäie kui ulualusega. Toit võiks olla loomulikult kvaliteetne, samuti hotellid ja külalistemajad. Kui aus olla, otsivad inimesed Pärnust luksuslikku puhkust suhteliselt viimases järjekorras. Pealegi, mitme tärniga hotell kipub Mallorcal ja Kanaaridel olema odavam kui Pärnus.

Kui Pärnu-sugune suhteliselt nadi kliimaga maailma mõistes pärapõrgus linnake tahab olla arvestatav turismisihtkoht, peavad olema täidetud järgmised tingimused: põnev ja mitmekesine kultuuri(öö)elu, odav ja hea söök nii poes kui restoranis, odav õlu-vein.

Me võime tahta, et linnakülalised oleksid ontlikud, kuid lõõgastumine on paratamatult seotud uimastavate ainetega. Vastupidist väita on variserlus kõige puhtamal kujul.

Ma saan aru, et tundub kummaline nõuda äriinimestelt helde olemist, kuid pikas perspektiivis peame oma hinnatasemega midagi ette võtma. Praegu on tegemist nokk-kinni-saba-lahti-olukorraga, kus ühelt poolt nähakse suvekuid ainukese teenimisviisina, teisalt peletavad kõrged hinnad inimesi eemale.

Mõelgem viimaste aastate peale. Pärnu suvine külastatavus on vähenenud kümnetes protsentides ja teenindusasutuste "suvehinnad" ei aita talvegi üle elada. Me peame vaatama, mis toimub kogu maailmas ja mujal kodumaal. Lähiaastate märksõna on "kasinus". Jahitakse odavat ja parem on arvestada sellega, et inimesed niipea rikkamaks ei saa.

Ühelt poolt peavad poliitikud-ametnikud nägema vaeva senisest parema ärikeskkonna nimel, teisalt tuleb ärimeestel korrigeerida kasumiootusi. Praegu tähendaks see väiksemaid kasumimarginaale, kuid perspektiivis arenemist turismisihtkohana.

Inimesed, inimesed ja inimesed

Hansapäevade juurde tagasi tulles on märgilise tähtsusega sündmus kesklinna sulgemine autodele. Südalinn jätab lausa keskmisest parema, inimsõbraliku kuurordi mulje, millest tasub õppust võtta edaspidisekski. Järgnevatel aastatel võikski nii juhtuda, et kui jaanipäev kukub, läheb Pärnu kesklinn kinni ja kaubandus ning meelelahutus kolivad tänavatele.

Mida selleks vaja on? Eelkõige peavad pärnakad isekeskis jõudma kokkuleppele, millist linna tahame: kas rahulikku väikelinna või elust pulbitsevat ja põnevat turismisihtkohta. Teisena nimetatud juhul ei saa me rääkida öörahust kell 23.

Seega tuleks leppida tõsiasjaga, et suvekuudel ei ole Pärnu kesklinn ega ranna rajoon vaikne ega rahulik elamise koht. Teades olukorda ühe Pärnu omanäolisema pubi Veereva Õllega, võib sallimatus osutuda ületamatuks takistuseks.

Seadusandlus on paraku selline, et kui Rüütli tänava elanik tahab rahu, võib ta pärast kella 23 igale pisut joviaalsele tüübile politsei kaela saata. Siinkohal on sõna poliitikutel. Linnale on ilmselt seda parem, mida rohkem inimesi Pärnu külastab ja mida vabamalt nad ennast siin ööpäev läbi tunda võivad.

Kui tahetakse, et Pärnust saaks arvestatav turismisihtkoht, tuleb vastata küsimusele "Mida teha, et inimestel oleks Pärnus hea elada?".

Üldiselt väljendudes tähendab hea elu senisest rohkem kultuuri. Mis iseloomustab metropoli ja meelitab turiste? Oluline karakteristik on kultuur, eelkõige oma ja eriline.

Majandus on loomulikult ühis- ja kogukonna hammasratasteks, kuid kultuur on selle määre. Kultuur tähendab inimpõlvedega kogutud tarkust ja kui inimesed lollid on, ei pöörle hammasrattadki.

Rikastumise soovis pole midagi halba, kuid loosungi "Raha, raha, raha!" asemel tuleb näha tervikpilti: majandus kultuurita ei kesta. Pikemalt majanduse ja kultuurielu seostesse laskumata, on 2000. aastate algusest kultuuriministeeriumi eelarve suhtes üldise riigieelarvega vähenenud. Selle tagajärjed peegelduvad praegu majanduslikes ja sotsiaalsetes probleemides.

Linn tõukab andekad ära

Tulles tagasi Pärnusse, mida on siin teha maailma mõistes arvestataval kunstnikul-kultuuritegelasel? Kahjuks ei midagi! Omal kombel osutavad probleemile hansapäevadki.

Kui keegi veel tähele pannud ei ole, koosneb hansapäevade korraldustoimkond Pärnuga seotud ja siit pärit inimestest. Teet Kask, Kivisildnik, Toomas Voll, Jana Moosar produtsendina ja veel paljud rohkem või vähem tuntud kultuuritegelased on näidanud, et põnevate kultuuriürituste korraldamiseks ei ole vaja inimesi sisse tuua.

Paraku võib esimese kahe nime kohta öelda, et tegemist on suures osas kunagiste pärnakatega. Pärnus on ikka piisanud kultuuripotentsiaali, kahjuks tõukab linn andekad inimesed pigem ära, kui kutsub siia elama.

Kask on maailmatasemel koreograaf, aga Pärnus pole talle kohta ja nii tegutseb ta rohkem Tallinnas ning välisriikides. Kivisildnikul on ilmselt oma tööd parem teha maal talus kui linnas. Õigustatud on küsida: miks see ometi nii on?

Pärnu peaks linnana endalt küsima: miks ei ole kultuuriinimestel siin hea elada? Hansapäevade suur külastajate arvukus näitab, et kultuurisse on mõtet investeerida. Igal aastal ei ole mõtet organiseerida rahvusvahelisi suurüritusi, kuid aasta otsa võiks võimekatele inimestele korralikku palka maksta, et suvel oleks igal nädalavahetusel ohtralt mitmekesist kultuuriprogrammi.

Perspektiivis toob see kõvasti rohkem sisse kui kilomeeter asfalti. Asfalt laguneb, kultuuriga kogutud renomee kasvab aastatega ekspotentsiaalselt. Kilomeeter asfaltteed maksab umbes miljon krooni, selle rahaga saab aastas üleval pidada mitu tipptasemel kultuuritegijat. Asfalt viib raha linnast ära, kultuur toob sisse. Rääkimata eeskujust, mida kultuuriinimesed annavad järeltulevatele põlvedele.

Rahvusvahelisteks hansapäevadeks on Pärnu saanud kilomeetrite viisi uusi asfaltteid, varasemast ilusamaid parke ja ajaviitmiskohti, kuid inimestesse ehk vaimsesse keskkonda panustamata võib selle investeeringu mõju jääda olemata. Ilusaid paiku on maailmas jalga segada, põnevaid paiku leidub aga hulga vähem.