Rahvusvahelised hansapäevad jõudsid täna kolmandasse päeva ja Pärnu viimaste aastate suursündmus tüürib kulminatsioonist homse lõpetamise poole. Pole sugugi vara mõelda sellele, mida 30. rahvusvaheliste hansapäevade korraldamine meie linnale ja rahvale andnud on ja mis on see, mis festivalist alles jääb.
Juhtkiri: Mis jääb alles?
Kindlasti on hansapäevade korraldamise kogemus hindamatu väärtusega kultuuriprogrammi koostajatele, turu organiseerijatele, liikluskorralduse eest vastutajatele, kõigile Pärnu majutus- ja toitlustusasutustele.
Esimesed kriitikanooled lasti lendu juba suure peo esimesel päeval ehk neljapäeval, kui suur osa hansapäevalisi alles jaanilaupäevast puhkas. Keeruline oli turistidele seletada, miks linna keskne kant - Rüütli tänav ja plats - sedavõrd melutu näis. Hansapäevade avatseremoonia tõi jõekaldad ja Kesklinna silla rahvast täis. Kahjuks puudusid tänapäeval nii tavalised suuremõõtmelised teleekraanid, et kaugemal seisjadki tegevusest aimu saanuks. See, kas hansapäevade avamisel kindlasti vaid loits ja regilaul peab kõlama, on muidugi maitseasi, kuid ürituse väga sisuka ja tabava hüüdlausega "Meie igapäevane tulevik" ei jäänud avaetendus kahjuks kokku kõlama.
Samuti võisid ja võivad kohalike parkimiskohtadega kursis pärnakad vaid oletada, mida mõtlevad või kuhu suunduvad üle Kesklinna silla hansapäevade ala poole sõitvad linnakülalised.
Kriitikat on muidugi lihtne teha ja nii suurt ja enneolematut üritust vedada väga keeruline, kuid lõpuks taandub kogu kulutatud raha ja aeg kasule, mida me sellest saame. See kasu pole hõlpsasti mõõdetav, sest hõlmab suures osas sundimatus õhkkonnas loodud kontakte ja hindamatuid kogemusi, mille najal järjepidevalt tulevikku ehitada. Just need peavad alles jääma, sest pelga peomälestusega kaua välja ei vea.