/nginx/o/2014/05/27/3065604t1h3fc6.jpg)
Möödunud neljapäeva varavalges, kui hommik hakkas kätte jõudma, asus Pärnu Vanalinna põhikooli 2.a klass täies koosseisus bussiga Kilplala poole teele, igaks juhuks kaasas bussijuht, õpetaja Piret Karu ja kaks ema.
Kuidas me kilplastel külas käisime
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatamata sellele, et tuli korduvalt üle Pärnu jõe sõita, ei jõutud tiiruga koju tagasi, vaid Järvamaale Müüsleri kanti, kus kilplaste küla rahvas meid lahkelt vastu võttis ja Kilplala kuulsusrikast ajalugu ning kilplaste leiutisi tutvustas. Kiri võõrustaja särgiseljal teatas: „Igaüks on kellegi jaoks veider.“ Sellest võis aimata, et kilplased on üks isevärki rahvas. Et neid mõista, tuleb tavaline mõtlemine koju jätta ja kilplase moodi mõelda ning tegutseda. Pakkisime oma igapäevase aru seljakottidesse ja jätsime külastuskeskusse, et giidi juhatusel Kilplala kombeid proovida.
Soojenduseks toimus väike võistlus kilplaste rahvusspordialal – kepphobuste võiduajamises. Seejärel suundusime kilplaste kuulsaimasse majja nõukotta, millel vanasti küll aknad tegemata jäid, aga tänapäeval kõigiti euronõuetele vastav aken Euroopasse meile valgust näitas. Nõukoja kõige tähtsam eksponaat oli tarkusekott, mille kohta ütles kiri: „Siin ongi see varn, kuhu kilplased oma mõistuse riputasid.“ Tarkusekotti patsutades saime meiegi nende hiilgavast mõistusest osa.
Tarkus käes, proovisime osavust munagolfis ja sea soolapõllult väljaajamises. Peale kilplasevande andmist mõõdeti meie arunatukesed üle pika vorstirõngaga, mis kõigil värsketel kilplastel kenasti kaks tiiru ümber pea tegi – andsimegi kilplase mõõdu välja! Ja tõepoolest, kiikumine Kilplala kombel tuli nagu iseenesest: kükitasime kiigel ja ootasime, et kiik kiikuma hakkaks.
Olles ära kuulanud hirmsad lood Kilplala eelajaloolistest loomadest – hiirekoerast ja ühest hirmsast elukast, kes küll hiljem jäneseks osutus –, tegime ühe tubli lõuna, tänasime võõrustajaid ja asusime kodu poole teele. Ja hoolimata sellest, et neli korda üle Pärnu jõe sõitsime, ei sattunud me ringiga tagasi kilplaste juurde, vaid kodulinna Pärnusse. Meiega koos jõudsid õnnelikult tagasi buss koos bussijuhiga, õpetaja Piret Karu ja emad (2 tk).