Coldplay, „Ghost Stories“

Foto: PP

Mina olin üks neist tublist 36 protsendist, kes jalad kõhu alt välja vedas ja pühapäeval sammud valimisjaoskonda seadis. Peale suurte paatoslike ja kodanlike rusikaga-vastu-rinda tundmuste tõid valimised minu jaoks kaasa paanika: kas need on tõesti juba kolmandad valimised mu elus? Kas ma olen siis tõesti juba nii vana?

Närvide rahustuseks kodus Coldplay uut albumit plaadimängijasse sisestades tabas mind meditatiivse rahu asemel täiesti uue taseme agoonia – ma olen oma 22 eluaasta jooksul olnud tunnistajaks ühe muusikagigandi tõusule ja langusele.

Ma olen osa tulevastest muusikalooõpikutest; osa generatsioonist, kes punus juustesse patse ja ümises kaasa mehele, kes laulis MTV ekraanil kollastest asjadest; osa põlvkonnast, kes sellesama mehe hiljem enda jumaliku klikiga sotsiaalmeedias „laigitud“ artistide hulgast eemaldas ja seejärel tema sulest võrsunud „Ghost Stories“ nime kandva albumi leheveergudel Coldplay „matusealbumi“ tiitliga ristis.