Karukäpa perenaine vaimustub mustsõstrast

“Siin oli mais nii tugev külm, miinus viis kraadi, just õitsemise ajal,” näitab Reet Karukäpp öökülmale ohverdatud marjapõõsaoksi. Foto: Urmas Luik

Karukäpa talu perenaine Reet Karukäpp rabeleb madalal maal mustsõstraistandusega, mille alla jääb neli hektarit tema isa rajatud kohas. Kuigi Jaan Karukäpp pidas kirjade järgi Kilksama talu, kutsus rahvas seda peremehe perenime järgi ja nii see suhu jäigi. Kui tütar Reet trikoloori taaslehvides ametlikke pabereid ajas, selgus, et isatalu ei olegi kinnistusraamatus, sest sõda tuli vahele.

Nii hakkaski filosoofiadoktor geoloogia alal, naine, kes on käinud Teravmägedel polaarekspeditsioonidel, läbima paberliku asjaajamise keerdkäike ja vormistas põlise talukoha. Reet töötas siis veel pealinnas geoloogia instituudis. See oli 1989. aastal.

Salutaguse sovhoosi Sauga osakonna karusloomakasvandus lõpetas samal aastal enne riigikorra muutumist ja reforme Karukäpa maadel töö, jättes maavarana tohutus koguses puuridealust rauda ja betooni. Naaritsatega ja hõberebastega olid asjad ühel pool nagu paljude kohalike töökohagagi.