Marko Mihkelson: Eesti-Vene suhteid mõjutavad teod, mitte jutt

Marko Mihkelson Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti-Vene suhted on aastate jooksul olnud kui palav puder, mille ümber on palju juttu veeretatud ja hellitatud lootusi, kuid ikka on puudu olnud tegudest. Eriti sellistest tegudest, mis ei ole tingimuslikud ega lähtu Venemaa ekspansioonihõngulisest survetaktikast.

Eesti on korduvalt väljendanud valmisolekut näiteks nii senisest tihedamaks majanduskoostööks vajalike lepingute allakirjutamiseks kui reaalsete probleemide lahendamiseks (piiriületusjärjekorrad, infrastruktuur). Siiani on Venemaa juhtkond suhtunud sellesse suurema huvita.

Venemaa kontrollikoja esimehe Sergei Stepašini ja raudteejuhi Vladimir Jakunini äsjane külaskäik Eestisse on kindlasti märk sellest, et Moskva on muutmas oma sõjakat retoorikat. Mõlemal mehel on mõjujõudu naaberriigi praeguses otsustusahelas, mistõttu hea tahte korral võiksid mingid takistused paigast nihkuda.

Seetõttu on esimene lakmus suhete tuleviku määramisel konkreetsed ettepanekud või teod, mis pärast neid visiite võiksid järgneda. Kui maad võtab vaikus ning pelgalt märtsikuiste valimiste ootus, on selge, et miskit põhimõttelist ei muutu.

Nii Stepašin kui Jakunin on kunagised eriteenistuste kõrged ohvitserid, mistõttu nad peaksid väga hästi tajuma, et tuimalt prõmmides või vaid ühele poliitilisele jõule panustades pole võimalik kahepoolseid suhteid pikaajaliselt edendada.

Teisest küljest jällegi: kui keegi Eesti poliitikuist arvab, et ühepoolsete järeleandmistega (sic! Ukraina) saavutab edu, lähtub ta küll isiklikest, mitte riiklikest huvidest.

Mis veel olulisem, selline lähenemine ei teeni Eesti-Vene suhete parandamise huve, vastupidi.

Mõni meie ettevõtja on hurjutanud, et Eesti pole osanud olla suhetes Venemaaga nii pragmaatiline kui põhjanaaber Soome. Esiteks on see õõnes jutt, sest Eesti-Vene kaubavahetusel on meie välismajanduse bilansis (eksport-import kokku umbes viiendik) niisama suur osa kui Soome-Vene kaubavahetusel põhjanaabrite välismajanduses (24 protsenti). Venemaa osa meie bilansis on võimalik kindlasti veidi tõsta, kuid mitte hüppeliselt.

Ajalugu pole just kõige parem suhete siluja, samal ajal ei saa me üle ega ümber mõningatest põhimõttelistest küsimustest. Kui Moskva jätkab Eesti õigusliku järjepidevuse ignoreerimist, on vundament usalduse laiendamiseks ning suhete edendamiseks mõistagi habras.

Artikkel pärineb Marko Mihkelsoni ajaveebist markomihkelson.blogspot.com.