Kuidas trükiti Eesti iseseisvusmanifesti

Loodetavasti järgmisel Eesti Vabariigi aastapäeval avatakse majal, kus 1918. aasta 23. veebruaril trükiti iseseisvusmanifest, asjakohane mälestustahvel. Foto: Ants Liigus

14. juunil 1941 küüditati Halinga vallast Tani-Jaani talust Marie (Maria) ja Aleksander Jürimäe (enne Jürvetson).

Peremees Aleksander Jürimäe (sündinud 29.10.1883), kes oli olnud kooliõpetaja, trükikoja, raamatukaupluse ja kirjastuse Kultuur omanik, kauaaegne ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaande peatoimetaja, paljude ühiskondlike organisatsioonide asutaja- ja juhatuseliige ning teenete eest Vabadussõjas saanud Vabadusristi (I/3), kuulus loomulikult arreteerimisele ja viidi loomavagunis Sverdlovski oblastisse Sevurallagi. Seal suri ta juba 21.10.1941, jõudmata tribunali kohtupidamist ära oodata.

Tema naise Marie (Maria, 3.08.1881) vintsutusterohke teekond lõppes Tomski oblastis Krivošeino rajoonis Krasnõi Jaris. Ta vabanes asumiselt 16.06.1955 ja tagasi Eestisse jõudis alles 14.06. 1956.

Eakat naist ei võtnud keegi vastu lillede ega korterivõtmetega. Tal tuli virelda kaasüürilisena mitmes Eesti paigas, Pärnuski. Pojad Artur, Elmar ja Olev olid sõjaajal pääsenud välismaale ning hakkasid taotlema emale väljapääsu Nõukogude Liidust.

Hruštšovi sula ajal õnnestus see pika ja keerulise asjaajamise järel ning ta pääses laste juurde Kanadasse 1960. aastal.

Seal vormis kunagine Viljandi ajakirjanik ja kirjamees Johannes Kaup Maria Jürimäe kirjadest, pajatustest ja mälestustest raamatu "Hauatagune Siber", mis ilmus 1963. aastal New Yorgis Elmar Jürvetsoni kirjastuse Kultuur väljaandel. See on mälestusteraamat nagu teisedki, ainult et nõukogude tegelikkusega vaid kirjasõna kaudu kokku puutunud autor surub gaasipedaali vahel valel kohal.

Meile teeb raamatu eriti huvitavaks aga see, kuidas ja mida Maria Jürimäe on rääkinud oma osalusest Eesti iseseisvusmanifesti trükkimisel.

Trükkimise eellugu

Iseseisvusmanifesti trükkimisest kirjutas Pärnu Postimehe 1928. aasta 24. veebruari numbris Laiuse kirikuõpetaja Jaan Järve, kunagine sama lehe erivariandi Uus Pärnu Postimees toimetaja, et 23.02.1918 läks ta kella 16 paiku Maapäeva saadiku Hugo Kuusneri juurde.

Seal oli Maapäeva vanematekogu poolt Pärnu saadetud Maapäeva ametnik Jaan Soop, kellele oli ülesandeks tehtud leida võimalus iseseisvusmanifest välja kuulutada. Tallinnas teati, et enamlased on Pärnust põgenenud ja omavalitsusasutused tegevusse asunud.

Soop harutas lahti kalossi voodri ja võttis sealt välja kaks eksemplari õhukesele valgele paberile trükitud manifesti teksti. Järve võttis tekstid, et neid kiiresti trükimasinal paljundada. Esmalt pöördus ta H. Laane trükikotta, kus trükiti Uut Pärnu Postimeest.

Mingil põhjusel ei saadud seal pakilist tööd ette võtta. Seejärel läks ta Meie Kodumaa trükikotta, mille omanik Hospidali tänaval oli Aleksander Jürvetson. Manifest laoti kiiresti, Järve luges korrektuuri. Sama päeva kella 20ks olid esimesed eksemplarid käes. Järve meenutas, et tellis 60 000 manifesti.

Kuusneri versioon erineb mõne detaili poolest. Maapäeva asjadevalitseja Soop oli toimetaja Järve juuresolekul 23. veebruari päeval lahti harutanud kuue voodri, kuhu ta oli peitnud veluurpaberile kirjutusmasinal trükitud Eesti iseseisvusmanifesti teksti. Teise samasugusel õhukesel paberil teksti oli ta välja võtnud kõrge kalossi ääre vahelt.

Otsustatud manifest sama päeva õhtul välja kuulutada ja lasta seda selleks otstarbeks trükkida. Kuusner palunud Järvel võtta korraldustööd enda peale. Soop ja Järve läinud ettevalmistustöid tegema (Eesti rahvusväeosade album III, Tln, 1938).

Trükikoja lugu

Aastatel 1903-1908 kooliõpetajana töötanud Aleksander Jürvetson asus 1910. aastal juhatama ajalehe Meie Kodumaa ja tema paralleelväljaande Sakala talitust. Neid ajalehti ilmutaval kirjastusühisusel olid sageli näpud põhjas ja olukorra parandamiseks otsustati osta trükikoda. Paraku polnud raha.

Aleksander Jürvetson läks oma vanema venna Kristjani (sündinud 5.08.1876, surnud 21.11.1947 Mordva ANSVs Duvravlagis) jutule. Vend pantis laenu katteks kodutalu Harjaka Tori vallas Kase külas. Kartes linnavurlede kelmustükke, nõudis ta trükikoja oma nimele kirjutamist. Nii sõlmiti trükikoja ostuleping 23.10.1910 müüja August Kleini ja ostja Kristjan Jürvetsoni vahel.

Kui 1914 algas Esimene maailmasõda, võeti Aleksander Jürvetson, kes ühtlasi oli Meie Kodumaa Pärnu toimetuse liige, sõjaväkke ja sama aasta detsembris lõpetas ajaleht ilmumise. 1915. aastal pärast Saksa laevastiku Pärnu lahte tungimist suleti trükikoda ja hakati otsima sellele ostjat.

Samal ajal asutati Tartus uus väeosa ja sinna sattus Jürvetsongi. Tal õnnestus pääseda Pärnu ja trükikoda taas käivitada. Kohapeal korraldas tööd tema abikaasa Maria Jürvetson, trükiladuja oli 1910. aastast peale samas töötanud Ella Rehepapp. Tellimusi hangiti Tartust, palju tellimusi saadi Läti polkudelt.

Maria Jürvetson oli trükikoja ja kirjastusühisusega seotud juba varem. Nii oli ta 1910-1912 Kristjan Jürvetsoniga ametlikult ajalehe Meie Kodumaa väljaandja.

1917. aastal, kui alustati 1. Eesti jalaväepolgu formeerimist, kutsuti sinna Aleksander Jürvetsongi. Polgu Rakvere perioodil on ta 21.06. 1917 kirjas polgu staabis majandusosakonna asjaajajana (Vitali Lokk "Eesti rahvusväeosad 1917-1918", Argo, 2008).

1917. aasta detsembriks oli Jürvetsonil, kes juba Vene armees töötas majandusalal, nii palju raha, et ta võis kirjastusühisuse koosolekul teatada valmisolekust võtta trükikoda koos võlgadega oma nimele. Sellega nõustuti ja nii saigi temast trükikoja omanik.

Vahemärkusena: Hospidali (Martna) tänavale M. Siirmanni majja number 14 jäi Aleksander Jürvetsoni trükikoda (hilisema nimega Kultuur) 1934. aastani ja asus sama aasta 9. juunist Brackmanni (Ringi) 1, kus 1940. aastal natsionaliseeriti.

Aleksander Jürvetson manifesti trükkimisest

Mulle käepärastes materjalides mainib Jürvetson iseseisvusmanifesti artiklis "Sõlmpunktil (1910-1925)", mis ilmus albumis "Vaba Maa Pärnu väljaanne 1920-1925" (Pärnu, 1925): "Lehitsedes aastate keskel tehtud trükitöid, leidub koguke neid, mis elustavad mitmesuguseid mälestusi, eesotsas Eesti Iseseisvuse Manifestiga, mis trükiti esimesena praeguses "Kultuuri" trükikojas."

Vaba Maa Pärnu väljaande 1928. aasta 24. veebruari numbris kirjutab Jürvetson: "Sel ajal oli kardetav aeg. Julgemad mehed vaatasid tulevikku lootusrikkalt, kuid eemalseisjad elasid arglikult, ei teatud, mis tulevik toob. Siiski võttis Maria Jürvetson iseseisv. manifesti trükkimiseks vastu. Ta mees, 1. polgu asjaajaja, jõudis selleks ajaks Pärnu. Tema kaasaitamisel ja valvel trükiti manifest mitmes tuhandes eksemplaris."

Oskar Kask kirjutab samas lehenumbris, et 22. veebruari õhtul oli Endlas koosolek, kus kõnelesid J. Järve, J. Piiskar, A. Jürman, A. Jürvetson (kes Haapsalust 1. Eesti polgust juhtumisi Pärnus oli).

Vitali Loki raamatus leiduv tabel näitab aga, et 21. veebruariks 1918 oli Aleksander Jürvetson 1. Eesti polgust lahkunud ja tema asemel oli majandusosakonna asjaajaja sõjaväeametnik Pörk.

Kirjastuse Kultuur väljaandel ilmus 1938. aastal teaduse ja kirjanduse aastaraamat "Pärnumaa elu", kus "-ste" (Johan Hennoste) sulest artiklis "Eesti iseseisvuse manifest trükiti Pärnus" on kirjas, et Jürvetson sõitis mõni päev enne 24. veebruari Pärnusse pere- ja trükikoja asjade korraldamiseks. 22. veebruari rahvakoosolekul soovitanud ta oma sõnavõtus Eesti rahval hoida ühte ja võidelda üksmeelselt vabaduse saavutamiseks.

Edasi laseb Jürvetson või ajakirjanik fantaasial tiibu lehvitada. Nimelt tulnud juba sama, s.o 22. veebruari õhtul tema juurde Jaan Soop ja pakkunud talle manifesti trükkimist. Tegelikult jõudis Soop Pärnusse 23. veebruaril.

Jürvetson kavatsenud naasta 1. Eesti polku, kuid jäänud Pärnusse abikaasat trükkimisel julgestama. Manifesti väljaandmise otsus tulnud vastu võtta, sest ülejäänud trükikojad olid ära öelnud.

Manifest laotud 23. veebruari keskpäeval, aga trükkimine jäetud õhtuks, kui enamik töölisi oli trükikojast lahkunud, sest enamlased olevat muutunud ninakateks ja oleksid võinud majja visata granaadi.

(Tegelikult lahkusid punategelased Pärnust juba 21. veebruaril ja kohale jäänud olid ilmselt ametis omale redupaiga otsimisega. Ja kui palju siis neid töölisi sellel ajal trükikojas oli!).

Aleksander Jürvetson: "Ise jäin valvele masina juurde, abikaasa jäi trükikoja kontorisse, et seal kinni pidada soovimatuid külalisi.

Esimesed manifesti eksemplarid, alles trükivärvist niisked, rändasid otsemaid tänavale ...

Kuna trükkimine vanal masinal võttis palju aega, sest trükkida oli mäletatavasti 10 000 eksemplari, siis see jõudis lõpule alles hommikul."

Maria Jürimäe manifesti trükkimisest

Maria Jürimäe mälestusteraamatus on manifesti trükkimisest juttu mitmel korral. Esmalt küüditamise kirjelduses: "Ööriietuses seisis mu mees Tani-Jaanil keset magamistuba, kuna rasked löögid sadasid vastu ust ja karedad hääled nõudsid sisselaskmist.

"Mis see on? Mis kell on? Mis see ometi on?"

"Me ei tea. Kell on kolm hommikul. Vangistajad, võib-olla. Ole rahulik ja ära neid ärrita. Võib-olla viivad mind ülekuulamisele ..."

"Küllap nad sind Vabadussõja ja mind selle manifesti trükkimise pärast ...""

Kui selline kõnelus on Johannes Kaupi luulelend, siis Maria Jürimäe on seda aktsepteerinud.

Manifesti trükkimisega on tegemist unenäost rääkideski:

"Siis korraga olin ma trükikojas. Ei olnud elektrivoolu. Aga Ella Rehepapp ladus midagi vargsi ja kiiresti. "Manifest ... Manifest... Manifest... Manifest kõigile Eestimaa rahvastele ..." välkusid kirjad paberilehtedel, mis käsitsi ümberaetava masina alt aeglases rahus kogunesid hunnikuks.

Pehme hämarus täitis ruumi ja hääletult liikus selles hämaruses inimkogusid. Vargsi lipsas ruumi lehepoisse, haaras trükivärsket manifesti ja kadus jälle tänava hämarusse. Higipiisku pärlendas trükikoja juhataja näol, kui ta lihaste jõul püüdis masinat minu ja teiste abiga käigus hoida."

Samas raamatus leidub veel detailsem manifesti trükkimise kirjeldus: "Ei olnud selles enam hirmu ega südamevärinat, kui nägin ennast praegu mälestustes sellisena, nagu seisin trükikojas 39 aastat tagasi 23. veebr. pärastlõunal a. 1918, käed asetatud palves risti, kuid südames valminud otsus:

"Manifest tuleb trükkida! Andku Jumal, et see õnnestuks ja et rahvale saabuks sellest vabadus ja rahu ..."

Nii imeselgesti tõusid silme ette trükikoja juhataja Maksimovi ja Ella Rehepapi tõsiseks muutunud näod, kuni võtsid otsustanult kahelt Tallinnast saadetud võõralt käsikirja ja läksid.

Punane Johannes Vinter süttis nagu uueks inimeseks, nähes avanevat võitlemise võimalust rahva vabaduse, tõe ja õiguse eest.

"Elektrivoolu ... muidugi ei ole!" ütles ta rahulikult. "Aga mis siis sellest? Peaasi on, et ladu saaks enne täielikku videvikku masinasse. Suur hooratas vedeleb väljas hoovis. Kui see trükipressi külge panna, jookseb masin ka käsitsi ümberaetuna nagu õlitatult. Seisku ainult keegi aknal ja valvaku!"

Aknal seisin siis mina, lapsed ümberringi. Kõik, mis võis juhtuda, pidi juhtuma perekonnale koos. Eemal siit viibis ainult mu mees Aleksander Jürvetson, kes oli korraldamas kuskil mujal Eesti väeosade organiseerimist. Kaubanduskooli ruumides Globe platsi ääres, mis hiljem kandis Vabadusväljaku nimetust, teadsin olevat valvel väljas ümber maja ja tagahoovipoolses Puusneri pagaritööstuses erariides sõdurid.

Võis juhtuda, et iga minut võisid saabuda linna Saksa vägede eelosad. Kui ainult Jaan Järvel õnnestuks saata ustavate gümnaasiumiõpilastega laiali sõna! See õnnestus.

Mihkel Lekstein ja Mihkel Martson täitsid endale usaldatud ülesande.

Ei pääsenud mina sel õhtul Endla ette kaasa elama rahva unistuste ja võitluste täitumise suurkuulutust. Manifestide pakid läinud, ladu hävitatud, mustad äratõmbed põletatud, vajusin ma toolile ja nutsin ihu värisedes välja eelnenud tundide hirmupinge."

Mäluapsude parandused oleksid: polnud kahte Tallinnast saabunud meest, oli vaid Jaan Soop Tallinnast ja Uue Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve.

Globe plats oli Glabe plats. Hilisema kaubanduskooli ruumides polnud 2. jalaväepolgu III pataljoni roodusid, need asusid Ringi, Rüütli ja Kuninga tänaval (J. Mõttus, E. Kippel "2. jalaväepolgu ajalugu", Tartu, 2007).

Gümnaasiumiõpilane Mihkel Lekstein (30.04.1899 - 15.11. 1922) kõneles 24. veebruaril Endla teatri rõdul noorsoo-organisatsioonide nimel. Lekstein võttis osa Vabadussõjast 1. ratsapolgu ridades, sai vahvuse eest Vabadusristi (II/3), töötas ajakirja Uudismaa toimetuses, asus Tartu ülikoolis õppima juurat, kuid oli sõjaväljalt kaasa toonud tuberkuloosi ja valis vabasurma. Tema õde Marie oli Pärnu ühisgümnaasiumi kauaaegne joonistamisõpetaja.

Lõpetuseks

Eesti iseseisvusmanifesti trükkimise peategelane oli siiski Maria Jürimäe, nagu tema abikaasa on selle 1928. aastal selgesti kirja pannud. Ennastki on mees püüdnud ääri-veeri pildile sättida, sest kes ei tahaks Eesti ajaloo tähtsündmuses osaline olla.

Kui tulevikus tahveldamiseks läheb, võiks kaaluda ka Maria Jürimäe meelespidamist.

Kõik kirjapandu ei vääri uskumist. Näiteks Jaan Soop olevat Tallinnast kohale jõudnud mootorrattal! (Elmar Järvesoo "Eesti iseseisvus kuulutati välja Pärnus - Pärnu Poeglaste Gümnaasium läbi aegade", Toronto, 1985). Mõelge: 1918. aasta, veebruarikuu ja mootorratas!