Hannes Isand: Põllumees on põline rikas, sest talle on antud võimalus töötada looduse keskel

Populaarseim põllumees Hannes Isand. Foto: Urmas Luik

Isa tahtel agronoomiks õppinud Surju küla poiss Hannes Isand töötab 36. aastat põllumajanduses. Tema juhitav OÜ Surju PM annab tööd 42 inimesele, harib 1360 hektarit põldu ja peab 520pealist lüpsikarja.

Surju PM on veidi üle 1000 elanikuga Surju valla suurim tööandja. Kohalikud ütlevad osaühingu juhataja kohta, et ta on abivalmis ja naljasoonega. Aga ka sihikindel, sest just Surju kerkis Pärnumaal viimane vabapidamisega lüpsilaut, mille ehitamisse paigutati 35 miljonit krooni. Tänuks annavad lehmad aastas keskmiselt 7500 kilo piima, mida on poole tonni jagu üle riigi keskmise.

Surju PMi tegevjuht Hannes Isand on Jakobsoni konkursi "Pärnumaa populaarseim põllumees 2010" laureaat. Tema kandidatuuri esitas Pärnumaa põllumajandustootjate liidu juhatus.

Vanarahvas ütleb, et ametimees ajuti rikas, põllumees põline rikas. On see müüt või tegelikkus?

Ma arvan, et see on pigem müüt, sest põllumees on põline rikas siis, kui ta oma majapidamise maha müüb. Nii kaua, kui ta seda tegevuses hoiab, ei ole ta paraku rikas, vaid tihti võlgades.

Nii et müüt?

Minu arvates, jah.

Tegelikkus on see, et ...?

Tegelikkus on palju keerulisem, rikkusest on asi kaugel. Sest raha, mis tuleb, läheb kohe tootmisesse tagasi. Kui tahad olla jätkusuutlik ja elujõuline, pead investeerima. Hoidma oma töötajaid, neile korralikku palka maksma. Pigem püsitakse põllumajanduses vee peal pankade abiga.

Teistpidi vaadates: põllumees on põline rikas, talle on antud võimalus töötada niisugustes tingimustes, kus sa oled pidevalt looduse keskel, saad palju liikuda ja suhelda, igast päevast või kordaläinud töölõigust rõõmu tunda.

Miks valisite põllumajanduse ja just agronoomia?

See on mu isa soov ja tahe. Meil oli peres viis last, kolm neist poisid. Minu kaks venda läksid mõlemad õppima mehaanikuks Tihemetsa tehnikumi ja hiljem põllumajanduse akadeemiasse.

Isa unistus ja tahtmine oli saada haritud põllumeheks, aga talutööde kõrval tal neid võimalusi ega aega õpinguteks ei jätkunud, ent poegadele andis ta selles suhtes nõu ja suuna. Isaga tööl kaasaskäimine andiski põllumehe kutsumuse, huvi selle töö vastu.

Põllumajandusreformi järel 1990. aastate alguses tõmbasid paljud noored ärksad mehed maalt 100 versta kaugemale. Miks teie jäite?

Surju on selles suhtes võib-olla erand, et minejaid oli sovhoosi reformimise järel suhteliselt vähe. Maainimesed on harjunud keerulistes olukordades hakkama saama ja kaugemalt õnneotsijaid on vähe. Need, kes tookord läksid, on enamjaolt tagasi pöördunud, saanud oma elukogemuse ja on meil väga tublid töömehed.

Ise jäin paigale sellepärast, et olen siin kogu aeg olnud. Ja õige ei ole ära minna raskel ajal, see oleks nagu uppuvalt laevalt põgenemine. Pigem minna siis, kui firma on tugeval järjel. Nii et ma ei pidanud õigeks jätta siin kõik saatuse hooleks raskel hetkel. Tagantjärele arvan, et see oli õige otsus.

Tänu kellele jäi Surjus põllumajandus kui terviklik tootmisüksus alles?

Olulist osa terviku hoidmises mängis reformikomisjon. Selle eesotsas ei olnud, aga suur nõuandja oli sovhoosi direktor Jaanus Männik. Tema oli jõuliselt selle vastu, et jagada suurtootmine osanike vahel lehm-lehmalt ja masin-masinalt laiali, vaid suunas säilitama kompaktsust ja tootmist jätkama. Oleme selle otsuse üle tänulikud, sest teisiti oleks siin olnud sisuliselt tühi koht ja põllumajanduslik tootmine Surjus oleks nüüdseks lõppenud.

Omaaegne haritud põllumeeste põlvkond hakkab nii või teisiti lähenema pensioniaastatele, lükatagu seda vanusepiiri eest kaugele tahes. Aga kuidas järelkasvuga on?

Meie eriti ei kurda. Muidugi, vanad olijad on raudvara. Traktoristide hulgas meil pensionäre tööl ei ole, aga varem, kes olid, töötasid ikka viis aastat raudselt üle, enne kui otsustasid jääda vanaduspuhkusele. Aga üldiselt noori ja huvilisi on ning kaadrinappuse üle me ei kurda.

Põllumajanduslik osaühing on ettevõte nagu iga teinegi. Kas tunnete ennast ettevõtte juhi või eelkõige maamehena, kes oma igapäevatööd teeb tihti arvuti taga?

Mina ei ole ennast kunagi pidanud rõhutatult ühistu juhiks või suureks ülemuseks. Pigem räägin, et oleme kõik ühesugused ühistu töötajad, kellel on oma tööülesanded ja kohustused. Ja kui me neid hästi täidame, käib firma käsi hästi. Tänapäeval oleneb iga inimese tööst, kuidas meil läheb.

Mida saab osaühing pakkuda oma inimestele, et sellist vastutusrikast tööd nagu põlluharimine ja karjakasvatamine natukenegi hüvitada? Kuigi brutopalga põllumajanduses lööb statistika ühte patta metsamajanduse ja kalapüügiga, jääb see ikkagi alla riigi keskmise.

Palkade poolest ei ole me teiste osaühingutega võrreldes jännis. Jah, tõsi on see, et me ei suuda oma töötajatele maksta Eesti keskmist palka, aga nad on väga tublid. Mida me neile pakume? Näiteks sõidame ühistu rahvaga Naissaarele. See on traditsioon, et igal aastal korraldame töötajatele ekskursiooni ja jõulupeo, kus tunnustame oma tublimaid.

Farmirahvale teeme aastas vähemalt ühe väljasõidu, taimekasvatajatega tähistame kevad- ja sügistööde lõppu.

Kes lehmad lüpsab, kui kogu tööpere on väljasõidul?

Lüpsjatööd me kindlasti ei katkesta, taimekasvatajatel on lihtsam. Aga farmis laseme nime kirja anda kõikidel soovijatel ja kuigi soovijaid ühissõidule on palju, ei taha kõik kaasa tulla ja on nõus neil päevadel taluma suuremat koormust.

Töö saab tehtud ja toodangu järgi vaadates ei oleks nagu keegi kusagil ära käinud. Nii et tootmises lünki ei teki.

Nii et teie süda kaugemal olles valutama ei pea?

Natukene valutab ikka. Et kuidas masinad vastu peavad. Kui farmis midagi üles ütleb, on selle parandamist raske kaugelt korraldada.

Aga inimeste pärast ei pea muretsema?

Inimesi võib täielikult usaldada.

Põllumajanduse põhivaenlane on ilmastik. Kord sajab liiga palju, siis lõõskab päike pikalt või tuleb lumi valel ajal. Seega, pidev sõda ilmaoludega.

Mina üldiselt ilma ei kiru. Öeldakse, et põllumees peab olema ilmastikust sõltumatu. Ilmast sõltumatuks ei saa me kunagi, aga seda peame teadma alati, et vihma järel tuleb ilus ilm. Niimoodi tuleb oma töid säädida ja korraldada. Sellepärast ei maksa muretseda ega stressi minna, et ilm halb on. On teisigi asju, mille pärast muretseda.

Endal läks osaühingus terve talivili hukka. Jäi põllul paksu lume all ummuksisse.

Noh, aga mis teha? Lohutuseks on see, et ei läinud ainult minul, vaid paljudel põllumeestel. Aga niisugused need põllumehetöö võlud ja valud on. Ega me sellepärast sügisel külvamata jäta. Loodame, et tulev talv on soodsam.

Mida te oma 215 hektari tritikuga tegite, kündsite ümber ja suvivili peale?

Jah, hukkaläinud tritiku põllud uuendasime põhiliselt suviviljaga: osa odra, osa nisuga.

Olete vallavolikogu aseesimees. Teie sõna kaalub kohalike silmis ilmselt palju?

Eks kahtlemata ole mu sõnal volikogus kaalu. Aga probleemid, millega tegeleb vallavolikogu aseesimees või sotsiaalkomisjoni esimees, nagu ma aastaid olen olnud, annavad palju tööd. Eriti nüüd, kui tervel Eestimaal on rasked ajad, sest palju on neid peresid, kes vajavad abi.

Mure on siis sellinegi, et peredes oleks laual igapäevane leib ja lastel riie seljas? Tegeliku elu ees ei pea ju olema pead liiva alla peitev jaanalind, sest statistika järgi elab viiendik ehk 20 protsenti meie väikese riigi elanikest vaesuses.

Meie vallaski on peresid, kus igapäevast leiba napib, aga veel suurem mure on see, kui vanemad ei suuda laste eest hoolitseda, kui lastel on kooliskäimisega probleeme ja õpiraskusi.

Tööpuudus takkaotsa.

Jah.

Kas teil endal siin väikeses Surju külas on talu või kapsamaa?

Pean hobi korras lambaid. Omal ajal, kui mul lapsed veel kodus olid, võtsin lambad sellepärast, et neil oleks harjumus loomadega ümber käia. Elan sellises jõekäärus, kus vastasel juhul peaksin endale ostma kalli murutraktori ja hooldama seda, aga lambad teevad töö ära. Hooldavad maastikku.

Mida mõtlesite, kui saite teada, et olete tänavune Jakobsoni konkursi laureaat, Pärnumaa populaarseim põllumees?

Kahtlemata oli väga hea tunne, see meeldiks igale põllumehele, kui aastatepikkust tööd väärtustatakse väljaspool koduvalda. Aga hinges on niisugune tunne, et see kõik nagu ei kuulu mulle.

Suur osa tunnustusest kuulub mu perele, abikaasa Tiiule ja lastele, kes on mind kõigiti toetanud. Kõige suurem osa kuulub aga põllumajandusliku osaühingu Surju töötajatele, kes on väga tublid, töökad, mõistvad ja abivalmis. Ja nii, nendega koos, oleme selle tulemuseni jõudnud.

Perele tänu sellepärast, et põllumajandusjuhi töö ei küsi päeva pikkusest ega riigipühast? Kui vaja, tuleb minna ja olla. Laudas või põllul, harva kontoris.

Jah! Nad on minuta kõigega hakkama saanud, ei ole kunagi öelnud: "Miks sa koju ei tulnud?" Nad mõistavad täielikult seda, et suvel on päevad väga pikad ja palju tuleb ärakäimisi.

Kui sügaval peavad olema juured, et nii tugevalt maa külge kinni jääda. Nii et miski ei rebi siit enam välja, isegi mitte linnade virvatulukesed.

Ma ei tea. Ühelt maalt on see maaelu ja -töö harjumus, teisalt kutsumus.

Arvan, et inimene peaks vahetama töökohta siis, kui ta ärgates tunneb vastumeelsust tööle minemise suhtes. Mina ei ole seda 36 aasta jooksul veel kordagi tundnud, alati tulen hea tuju ja tahtmisega tööle ning iga kordaläinud tööpäev pakub rahuldust ja rõõmu.

Te olete Pärnumaal 22. inimene, kes saab ärkamisaja eeskuju Carl Robert Jakobsoni nimelise meenemedali. Millist tema sõnastatud põllutöö kümnest käsust peate järgimisväärseks nüüdki, poolteistsada aastat hiljem?

Jakobsoni antud kümme käsku on ühtviisi aktuaalsed ja tõenäoliselt järgitakse neid 100 aasta pärastki. Väga oluliseks pean neist esimest ja kümnendat käsku. Esimene ütleb, et sa pead palju põhku kasvatama ja tema harimise juures mõistusest juhitud teed käima, nõnda et esiti ikka järele mõtled ja siis tööle hakkad.

Ja kümnes õpetab, et sa pead kõik need vaimuomadused endale päranduseks tegema, mis põllumehele tarvis lähevad, kui ta oma talitustega kõige ülemale kasule tahab jõuda.