Eile keskpäeval seisid Pärnus Mere 7 bussipargi väravas müürina mehed ja naised, see ei olnud streik, vaid väärikasse ikka jõudnud ettevõtte juubeli tähistamine.
Bussipark tähistas juubelit säästuaja kiuste säravalt
3. juuli 2010, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontorihoone ees istus heledas ülikonnas ja silmi päikesest säästvas nokamütsis auväärseim peost osavõtja, Pärnu autobussi- ja taksopargi direktor Ülo Tomson, kes juhtis ettevõtet 22 aastat enne, kui algasid erastamine, kiire omanike vahetumine ja aktsiate müük.
Eluliselt oluline
"Ma soovin neile kõigile vaid ühte, head tervist!" ütles Tomson ja kätles järgmiste enda juurde astunud kunagiste töökaaslastega.
Põhjust praegustele võimalustele vastavat tagasihoidlikku juubelit pidada andis tõsiasi, et 1. juulil 1960 asutati Pärnu autobussi- ja taksopark, nüüdne GoBus Pärnu. Möödanikku meenutavaid pildialbumeid ja ajastu stiilis kujundatud esimest auraamatut kontori ees laual sirvisid omaaegsed ja praegused töötajad. Üle 20 aasta bussijuhina töötanud Gustav Pärtel lehitses mustvalgete fotodega albumeid mõtlikult ja äratundmisrõõmuga.
"Oi aegu ammuseid, kui saaksin tagasi veel bussiparki ..." laulis sel ajal legendaarne laulev bussijuht Maidu Maamees ja kuulajad lasid ilmselt mõttes läbi helgemaid hetki oma noorpõlvest ja tööteest, mis viinud pensionipõlveni.
"Bussipark ei ole hea ega halb nagu tänane ilm või igaüks meist, kes me siin oleme, ta on olnud eluliselt oluline omal kohal ja omas ajas nagu igaüks meist, ta on ajaga kaasas käinud nagu igaüks meist," rääkis AS GoBusi Pärnu direktor Andrus Kärpuk paarisajale kõrvapaarile.
Iga päev, hoolimata poliitilistest ja ilmastikuoludest, kütuse- ja majanduskriisidest, on bussid vedanud sihtkohta linna- ja maainimesi. Poolsada aastat nagu kellavärk.
"Meie juubel ei ole niivõrd omanikke vahetanud aktsiaseltsi ühe osa juubel, vaid ausammas tublide inimeste tublile tööle," kinnitas Kärpuk pidukõnes. Ta ütles edasi kolleegide tervitused Narva bussivedudest, sest nemad tähistavad samuti oma ettevõtte 50 aasta juubelit.
Edasi öeldud said GoBusi omanike tervitusedki, enne kui Kajaka rahvatantsijad Rita Mändla juhendamisel asfaldiimitatsiooniga parkimisplatsil oma esinemisiluga pealtvaatajate silma rõõmustama hakkasid.
Suurim tellija
Pärnu linna- ja kaugliine sõidab 54 bussi, 155 töötajast kaks kolmandikku ehk 98 on bussijuhid. Aastaga veeretatakse bussirataste alt läbi üle kolme miljoni kilomeetri.
"Ma ei tea teist sellist linna ettevõtet, mis järjepidevalt oleks nii vajalik kui bussipark, ja ma ei tea ühtegi teist sellist linna ettevõtet, mis nii hästi hoolitseks oma töötajate, nii endiste kui praeguste eest," pöördus juubeldajate poole Pärnu abilinnapea Jane Mets, esindades GoBusi Pärnu regiooni suurimat teenusetellijat.
Pärnu linnavalitsuse kingituse, täismõõdus ristlipu Andrus Kärpukiga lahti harutanud, kõlas abilinnapea seletus, et see ristlipp on ikkagi Pärnu linna lipp, mitte Soome oma, millel risti- ja põhivärvid vastupidised meie omale.
Ettevõtte direktor võttis vastu ka Pärnu linnapea Toomas Kivimägi allkirjaga tänukirja ühistranspordi heal tasemel korraldamise eest.
"Me saame alati hakkama, sest me anname oma parima, see on meie suhtumine, poliitika ja strateegia," mainis Kärpuk.
Enne juubelitorti jätkus juttu ja meenutusi, tähtsat päeva märkiva kokkusaamise järel aga seltskonniti vestlust kunagiste kolleegide vahel kohalikus nostalgilise õhustikuga sööklas veel tundideks.
Verno Titma, kaugliinid,
ettevõttes 17 aastat
Sõitjaile oma väga sõbraliku teenindamisega silma jäänud Verno Titma ütleb, et sattus bussijuhi ametisse poolkogemata. Läks Pärnu kolhooside ehituskontorisse tööle, sõidutas ehitajaid. Siis tüdis sellest edasi-tagasikeerutamisest ja vahetas töökohta: suurfirma Pärnu autobussi- ja taksopark oli noorele mehele ahvatlevam.
"Pärnu maakond on läbi sõidetud, risti ja põiki," ütleb Verno, teades iga külapeatust ja tundes toredaid memmesid-taate.
Verno on bussipargis olnud 17 aastat, osa ajast möödus osaühingus Skorpion P.J., mis mahutas end sujuvalt suurettevõtte mütsi alla.
Tunamullu ei teinud AS GoBus omanike soovil lõplikku pakkumust maakonnaliinide teenindamise riigihankel ja kaotas ligi poole töömahust. See tähendas paljudele bussijuhtidele valikut: jääda või minna.
"Varem oli nii, et hommikul tuli Pärnust Iklasse sõita, siis tagasi jõudnud, Tallinna minna, nüüd on Tallinna ja Tartu otsad ainult," võtab Verno endale omase vaikse häälega 2009. aasta algusest igapäevase leiva teenimisel kujunenud olukorra kokku.
Ühe elust endast loo räägib Verno ka. See juhtus Audru kooli reisil Venemaale. "Neil oli kannel kaasas, õpetaja palus, et jätaksin selle bussi, aga piirivalve hakkas nõudma: mis asi see teil on. Mina vastu, et kannel. Nemad ei olnud sellisest pillist kuulnudki, tükk aega läks enne, kui suutsin selgeks teha, et kannel on muusikaline instrument."
Ülle Miil, linnaliinid,
ettevõttes neli aastat
Mustast vildist kauboikaabuga Ülle Miil ei tee saladust, et tema lapsepõlveunistus oli saada bussijuhiks. See soov täitus neli aastat tagasi. Nüüd teavad kolleegid ja Pärnu linnabusside püsikasutajad teda kui kaabuga bussijuhti Üllet, kellel alati on sära silmis.
"Lapsena vanaema juures olles oli seal maaparanduse bussijuht üks naine, tema võttis mindki mõnikord sõitma ja sellest selline ametisoovtuligi," räägib Ülle, kelle sõnutsi käib mõnele mehele au pihta, et naisedki nüüd bussirooli istuvad.
Täna saab täpselt neli aastat täis päevast, kui Ülle GoBusi tööle tuli ja liini number kaheksa sõitis. Tiirutas Koidula gümnaasiumi ja Kuldse Kodu peatuse vahet.
"Poisid aitavad, kui bussil on võõras hääl. Küsin neilt või lukkseppadelt, mis viga võib olla," ütleb Ülle tundvat tsunftisisest õlatunnet.
Pärnu üliautostunud tänavatel on naine tänulik neile juhtidele, kes kannatliku viisakusega lasevad liinibussil peatusest sõiduritta välja keerata. Kõige hullemad kohad, eriti hommikusel ja õhtusel tipptunnil on Ülle kinnitusel Ehitajate tee ja Tallinna maantee ristmikud.
Meelel mõruks minna laskmise asemel käib Ülle line-tantsu trennis, tõstab sangpommi, tõukab kuuli, heidab vasarat. "Kasvasin vendade kõrval, sellest niisugused alad, aga sport annab energia," ütleb ta.
Ülle paarimees Arved Virkus on bussirooli keeranud üle 40 aasta.
Ain Laanes, linnaliinid,
ettevõttes 25 aastat
Pärnu linnaliine sõitev Ain Laanes ütleb, et tema isa oli bussijuht ja poisina oli põnev isaga kaasas olla ning tema tähtsat tööd jälgida. Hiljem, kui sõjaväeteenistus seljataga ja endal aeg leiba teenima hakata, valiski poeg isa eeskujul ameti ja läks Mere tänavasse bussipargi kontorisse end tööle vormistama. Sellest saab veerandsada aastat.
Vahelduseks on Ain reisinud turistidega, nii et Euroopa on põhjast lõunani läbi sõidetud, igasuguseid põnevaid paiku nähtud ja seltskondi teenindajana trehvatud.
"Inimene harjub kõigega, aga mulle meeldib, et siin on kindel töögraafik, tead oma aega planeerida ja palgapäev on kindlal kuupäeval," räägib ta.
Pärnu tänavaid teab Ain aukepidi. Talle on selge, kus täpselt ja millest tuleb pika bussiga mööda laveerida. Näiteks Karja ja Aia tänavas on tema jutu järgi mõni püsiauk, mis jäänud nõukogude ajast.
"Merehaiguse tunne tuleb peale, kui neist läbi sõidad või mööda laveerid," toob bussijuht kujuka võrdluse põhitänavate kohta.
Lõõtsbussiga igale marsruudile minna ei saagi, seepärast sobitatakse neile lühemaid ja inimestele järjest mugavamaid ühissõidukeid.
Peatustes jäävad silma igahommikused tööle või igaõhtused töölt koju sõitjad ja mõnel liinil tuleb vahetuses näiteks 36 korda sõita üle Kesklinna silla.