Loodus pakub kunstnikele lõputult ilu

Talumaja. Pilt on illustratiivne. Foto: Urmas Luik

Kunstnikepaar Epp Maria Kokamäel ja Jaak Arrol on kaks kodu, mõlemad asuvad mere ääres, üks Pärnumaal ja teine Haapsalus.

Pärnumaal asuv talu sai kunstnike koduks 26 aastat tagasi ja selle ajaga on paiga atmosfäär ja lihtne majapidamine omavahel justkui kokku sulanud loovisikute idülliliseks pesapaigaks.

Arro ja Kokamäe peres on kolm last - kunstnikedünastia jätkajat: Liisu, Anni ja Johannes. Lapselapsi veel ei ole, aga kui nad ükskord kohal on, avaneb neil maakodus hea võimalus muusadega tutvust teha. Neid nagu tallu aeg-ajalt põikavaid kutsutud külalisi tervitavad koerapere ja lambakari, kadakad ja meri oma ajatus ilus ning õhus hõljuv lõputu loovus.

"Olen väga rikas, sest mul on sellised loodusvaated," ütleb Sepamaa talu perenaine leebelt naeratades. Ta tõdeb, et pole kunagi leidnud mõtet maalida inetust. "Seda on nii palju, miks ma peaks seda maalima? Ilu on vähem, seda peab juurde tegema," lisab ta.

Kaunis ja karm

Kes endale maakodu otsib, mõtleb põlvkondade mõõtmes. "Kui kolid Lasnamäe korterisse, arvad, et püsid seal aasta või paar. Kui tunned, et maakoht on õige, üritad sinna ka jääda," selgitab Jaak Arro maakodu loomise põhimõtet.

Selgub, et Jaagu isa on Tõstamaal koolis käinud ja siinsetel maadel talupidajate peres kasvanud, enne kui kogu pere väevõimuga Siberisse viidi. Koht ega kant pole Jaagule võõras.

Epp Maria tõdeb, et ehkki on pärit Lõuna-Eestist, on ta lapsest saati unistanud merest. Nägi isegi ammu-ammu unes, et tal on maja mere ääres. Haapsalu kodus on meri tuppagi tulnud, Pärnumaa kodunt kiviviske kaugusele peatuma jäänud. Mere ääres elavad inimesed teavad, et vahel on päris karm ja kõhe. Siis, kui tuul pimeduses päevade kaupa aknaid-uksi lõgistab.

Kuid tänu niiskusele on randlaste sügised pikemad ja pehmemad, tänavu talvel võttis pakane taluaiast ainult ühe roosi. See on väike kadu, kui arvestada, et perel kasvab aias ligemale 100 roosi, enamjaolt vanad Inglise sordid.

"Roos peab olema puhmas, suur ja hästi lõhnama," ütleb Epp Maria. Roosipeenrad vahelduvad sellel õuel kadakatega, mis pakuvad lilledele parimat tuulekaitset.

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis naabruses puhkava linnarahva üle, kes põhjamaa valgetel öödel looduse ilu nautimise asemel seda hoopis lagastavad, joovad ja röögivad.

Lambakarjused

Teadagi on kunstnikud ilukummardajad, kelle elustiil aga päris harilik. Ärgatakse varahommikul pärast kella kuut. Esimene käik on lauta: lambad tuleb karjamaale lasta. Loomad distsiplineerivad, märgib Epp Maria. Siis minnakse koertega mere äärde jalutama, seejärel juuakse teed ja asutakse tööle, Epp Mariale tähendab see maalimist. Selgub, et suvel teevad kunstnikud palju tööd, sest päevad on pikad-valged - päevavalgus on kunstnikule asendamatu.

Majapidamisse kuuluvad rõõmsad tegelased - koerad Ruudi ja Eedu. Pisem neist, corgi tõugu tegelane Ruudi, on boss, kuigi loomadel on vanuse mõttes ainult paar kuud vahet. Epp Maria ütleb, et corgi ongi keldi uskumuse kohaselt haldjate koer, kes haldjatele vankrikesega toitu vedas ja kelle seljas nad ratsutada armastasid. Kes ei usu, uurigu Epp Maria maale.

Jaak Arro puutöökoda asub Haapsalus, Epp Maria Kokamäe ateljee aga rehielamu sellel poolel, kus muiste hoiti talu loomi. Jaak sõidab tihti Haapsalu vahet ja on mõelnud, et tegelikult võiks töökoja teha Pärnumaa tallugi. Siis poleks vaja nii palju sõita.

Jaak on hariduselt maalikunstnik, muu hulgas on tema loodud Pärnus Mai keskuses asuv hiigelmaal, kus peal Koidula, Jannsen ja Jakobson. Mees tunnistab, et ei armasta maalida, kui on kiire. Aga kiire on kogu aeg. Ei suuda sellest elurütmist välja rabelda. Puutöö aga ei nõua nii suurt keskendumist. Piisab, kui asi peas välja mõelda ja hiljem teoks teha. Nii on Jaagu tehtud Pärnu Keskuse raamatupoe Müüriääre kohviku lauad.

Kunstnikud elavad küllaltki tagasihoidlikult ja tagasitõmbunult, kohaliku valla elus nad mingit rolli mängida pole soovinud. "Igaüks elab oma elu. Oleks me põllupidajad, oleks ehk teisiti," mõtiskleb Jaak.

Talumaja ise on vähemalt 150 aastat vana. Perenaine arvab, et hoonet on korduvalt ümber ehitatud. Vundamendikoht on iidne, seotud Pärnu ordumõisaga.

Lambad kuuluvad küll teisele talupidajale, kel endal karjamaid napib, kunstnike maadel on nad teist suve. Tegu on maalammastega ja neid on talledega kokku 61. Villapügamine ja talvine loomade eest hoolitsemine on lammaste perenaise amet. Epp Maria ja Jaak on karjused, kes loomi pilguga hellitavad, neid patsutavad ja lõua alt sügavad.

Mullu, kui loomad toodi ja karjamaad olid paksus rohus, ei tahtnud lambadki sinna minna. Siis hakkas Jaak karja juhiks ja marssis rinnuni rohus, lambakari nagu teerull järel. Nagu piiblis. Sügiseks oli hein tallatud.

Jaak on öelnud Epp Mariale, et hakka lambaid maalima. Naine lubanud veel inspiratsiooni koguda, ehkki karjusesau on tema loomingus kindel element nagu inglid-haldjadki.

Inglid ja haldjad

Kunstnikud tunnistavad, et looduse keskel elamine aitab ilu ja elu teistmoodi vaadata, mõista, kujutada. Loodus mõjutab tohutult, kui lased ta enda ligi. See määrab inimese iseloomu ja sellegi, kas ta on kuri või rahulik, usub Epp Maria. Kinnitades: "Meie ei saaks elada ainult linnas. Meil on vaja loominguks ilu, loodus pakub sulle lõpmatuseni iga päev ilu. Ainult vaata!" Vahepeal pöördub tuul ja ninna tungib lambasõnniku lõhn.

Paar tähistas juuni keskel oma 30. pulma-aastapäeva. Kunstnikele on teineteise looming nii tuttav, et selle üle pole vajadust vastastikku filosofeerida. Pole üldse vaja sõnadesse panna.

Kunstnikud vajavad rahu, et luua, sest kunstist nad elatuvad. Epp Maria ütleb, et masu mõjutab inimesi ja inimsuhteid. Hea on ajada kõik masu kaela ja jätta arved maksmata. Nii palju kui praegu pole kunstnikele kunagi võlgu oldud. Ausad ja distsiplineeritud ärisuhted on kadunud. "Ma arvan, et masu on hea, sest õpetab suhtuma töösse aupaklikult. Igat tööd saab teha hästi," leiab Epp Maria.

Haapsalu galerii on mahukas ja mujal Epp Maria oma näitusi enam ei teegi. Erandkorras näitab ta sel suvel oma töid Pärnus Ammende villas.

21. juunil avas Epp Maria Haapsalus väljapaneku, kus vaadata kevadel sündinud looming. "Palve põllu eest"on ühisnäitus Jaaguga, kes on uurinud ja maalinud nii Pärnu kui Haapsalu lahes pesitsevaid veelinde. Väljapanek on pisut rahvusromantiline. 1980-ndatel kogus Epp Maria maalitud "Palve põllu eest" tähelepanu ja praegu avab ta seda teemat uuel tasandil.

Parasjagu pooleli tööl on kuldsel viljapõllul Kihnu seelikus tüdruk, kelle juurde tulevad inglid. Tüdrukul on käes sirp - auväärne tööriist. "Vene ajal küsiti minult, miks ma maalin nõukogude sümboolikat. Pidin seletama, et tegu on iidse tööriistaga: juba vanas Egiptuses lõigati vilja sirbiga," seletab kunstnik.

Inglite ja palve motiiv esineb Epp Maria Kokamäe töödes alates 1990ndatest. Selleks andis inspiratsiooni Viivi Luige luuletus, milles pärast pikki aastaid ilmutab end jõuline ingli kujund. Nüüdseks on inglid püsinud Epp Maria maalidel 20 aastat. "Ingel on universaalne vaimse tähendusega sümbol, mis on omane nii kristlusele kui islamile, loodusrahvad tunnevad neid haldjatena, olendid müütidest ja muinasjuttudest. Eks see ole seotud inimese suure unistusega lennata. Meenutagem Ikarost," räägib kunstnik.

Iga töö on õilis

Maalidele mõtleb Epp Maria öösel voodis lebades, eeskätt uute tööde peale. Sest varem tehtu on eilne päev. "Ma lasen oma töödest kergelt lahti. Minu piltide tahtjad on head ja toredad inimesed ning mul pole kahju neid ära anda," lausub ta.

Kunstniku töö ateljees näeb välja nii, et muusika mängib ja naine maalib, samal ajal keeb tal potis supp ja pliidi all on tarvis tuld kohendada. Kui koerad tahavad midagi, paneb perenaine pintsli nurka ja läheb annab neile vett või süüa. Kui lammas määgib, jalutab Epp Maria vaatama, ega mõni neist ole kusagile jalgupidi kinni jäänud.

Kunstnik tunnistab, et on saanud oma elu vältel teha seda, mida tahab, ja nii, nagu tahab. Õilis on iga töö, mis loob, mitte ei hävita, usub ta.

"Minu koolipõlve õpetaja ütles kord, et suur õnn, kui hobi ja elukutse on üheskoos. Teenin leiba sellega, mida ma armastan ja oskan. Olen aus ja ütlen, et olengi õnnelik inimene," lausub Epp Maria rahuliku häälega. Kurvem oleks, kui peaks sahtlisse pilte tegema ja keegi neid ei tahaks. "Teen väga palju tööd ja olen enda ning oma ümbruse vastu väga nõudlik. See annab mulle vabaduse. Saan tänu sellele elada siin, maaelu on olnud minu unistus," kinnitab ta.

Epp Marial pole midagi selle vastu, et tema nimest on saanud kaubamärk: Haapsalu kunstiäris on müügil tema maalide motiividega autoritassid ja muud isikupärase disainiga pisiesemed. Tema töödest võib teha koopiaid, millega katta seinapindu. Kunstnikul on oma fänniklubi ja kodulehe kaudu saab temaga ühendust. Seal on väljas uued tööd ning uudised. Internetipoest võib maale osta.

"Minu loomingu austajad moodustavad sellise salaühingu või ordu, kes mind toetavad. Need on inimesed, kes ilu armastavad ja ilu edasi viivad. Et tasakaal maailmast ei kaoks," lausub Epp Maria Kokamägi.