Silver Meikar: Vänta, aga trahvi saamata

Silver Meikar. Foto: Peeter Langovits

Hiljuti riigikogus vastuvõetud liiklusseadus süütab rohelise tule trahvihirmus peatunud jalgratturile. Teatavatel tingimustel võib rattur nüüd seadust rikkumata sõita kõnniteelgi. Kõlab uskumatult, aga sellega tagatakse senisest suurem ohutus jalakäijatele ja autojuhtidele.

Telliskivipaksuses, ligi 300 paragrahviga liiklusseaduses puudutab jalgrattureid vaid pisike osa, kuid just selle üle toimusid kogu eelnõu menetlemise käigus kõige pikemad arutelud. Eriti tuliseks läksid vaidlused majanduskomisjonis minu ja Eestimaa Roheliste esitatud ettepanekute üle, mis teatud tingimustel lubaksid jalgratturid kõnniteele.

Millised on keskkonnasäästlikult mõtleva jalgratturi valikud uue liiklusseaduseta? Kahtlemata oleks kõige ohutum kasutada ratta- ja kergliiklusteed. Kuid neid Eestis ei piisa ja isegi need vähesed, mis meil on, ei ole sageli üksteisega ühendatud. Tean kohti, kus rattatee lõpeb kas trepi või tühermaa või mingi muu jalgratturile täiesti sobimatu objektiga, aga väga sageli hariliku autoteega.

Teine võimalus on seadust rikkudes sõita kõnniteele. Tean mitut inimest, kes on selle eest trahvi saanud ja kaaluvad seetõttu jalgrattasõidust loobumist. Unistus keskkonnasõbralikust Eestist jääbki nii sõnavahuks ja sisutuks visiooniks paberil. Rattatee puudumise ja ohtliku sõidutee eest peaks pigem trahvima kohalikku omavalitsust, mitte ratturit.

Puudulik jalgrattateede võrgustik ei ole probleemiks rattasportlastele, sest nemad sõidavad niikuinii sõiduteel, sageli suurel kiirusel ja hulgakaupa. Kindlasti häirib see neid rattureid, kes soovivad auto või ühistranspordi kasutamist vähendada ja keskkonnasõbralikult minna jalgrattaga nii tööle, kooli, sõbra juurde kui sõita perega nädalavahetustel, sest väljas on ilus ilm ja rattasõit on tore.

See, et sõiduteel liiklemine on ohtlik, mõistab eelnõu algatajagi, lubades kõnniteed kasutada kuni 13aastastel ratturitel. Riigikogu toetas minu ettepanekut lubada kõnniteele ka noort jalgratturit saatvad vanemad. Samuti lubab uus seadus kõnniteel sõita last rattatoolis vedaval jalgratturil. 10-15 kilogrammi tagumise ratta kohal viib sõiduvahendi tasakaalust välja ja suurendab kukkumisohtu. Väikest last vedades mõtled väga kaua, enne kui üldse julged rattaga sõiduteele minna.

Tulised olid vaidlused teemal, kas lubada kõik ülejäänud ratturidki kõnniteele. Meie ettepaneku järgi võiksid nad seda teha juhul, kui sõiduteel liiklemine on ohtlik, kuid kõnniteel ei tohiks nad ohustada jalakäijaid.

Kui ratta- ega kergliiklusteed ei ole, peab jalgrattur sõitma autotee paremas ääres. See ei ole talle sageli kõige ohutum valik. Eriti kitsastel sõiduteedel, sildade ületamisel, liiklustihedatel ristmikel ja juhul, kui sõidutee parem äär on auklik või mõni kanalisatsioonikaev lahti ununenud.

Sõiduteel on jalgrattur ohuks autojuhilegi. Löökauke vältida pü üdva ratturi ainus valik on põigata vasakule ehk endast suurema kiirusega tagant läheneva auto ette. Kokkupõrget vältiv juht peab järsult pidurdama või vastassuunda keerama, kus seab ohtu nii enda kui vastutulevas autos sõitjad.

Riigikogu toetas kompromissettepanekut, mis lubab jalgratturid kõnniteele siis, kui sõiduteel liiklemine on tee olukorra tõttu ohtlik. Sellega lahendati ka nende jalgratturite mure, kes kasutavad seda transpordivahendit aasta ringi. Talvel, kui libe sõidutee on lumevallide vahele surutud, on kõnnitee ainuke valik.

Ei tasu muretseda, jalgratturi ohutus ei tule jalakäija arvelt. Uus liiklusseadus reguleerib esimest korda (kaasa arvatud alla 13aastaste) ratturite kohustused kõnniteel sõites: "Jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgratta ja tasakaaluliikuriga sõita jalakäija tavakiirusega."

Liiklusseadus kaotab sellega võimaluse trahvida jalgrattureid, kes rattatee puudumise ja kehva sõidutee tõttu kõnniteel sõidavad, kuid annab loa karistada neid, kes jalakäijaid ohtu seavad. Oluline muudatus on see, et isegi siis, kui jalgrattatee olemas, on ratturil õigus liigelda sõiduteel. Me ei taha ju, et rattasportlased või ülejäänud inimesedki kihutaksid 40kilomeetrise tunnikiirusega jalgrattateel, kus sõidavad lapsed ja rulluisutajadki.

Jalgratturite lubamine kõnniteele teatud juhtudel leevendab seda keskkonnasõbralikku liikumisvahendit kasutavate inimeste muresid, suurendab jalakäijate ja autojuhtide ohutust. Siiski ei või seda pidada võluvitsaks, vaid esmaseks lahenduseks niikaua, kuni Eestis pole korralikku rattateede võrgustikku ega remonditud sõiduteeääri.