Sam Smith, „In the Lonely Hour“

Foto: PP

Kuulsate produtsentide lugudele vokaalide sisselaulmisest alustanud britt Sam Smith on sedakorda päris ise ja päris enda nime all debüütalbumi üllitanud. Ehkki noormees on kahtlemata vokaalselt andekas laulja, tekib kohati tunne, nagu toimiks Smith kõige paremini siiski elektroonilise muusika produtsentide eriti kuumaks ja bassiseks töödeldud muusika saatel.

Smithi debüüt „In the Lonely Hour“ pole ei jahmatavalt halb ega ka jahmatavalt hea. Ja see ongi albumi kõige suurem probleem: see on nii keskpärane, et keskmisel Eesti pressiüritusel esinedes keskenduks paparatso pigem kohalike B-kategooria staarihakatiste pildistamisele kui sellele, et Smithi esinemist jäädvustada.

Taustaks võib albumit üsna mitu korda järjest kedrata, ilma et mingigi osa teadvusest selle olemasolu tähele paneks. Kolmandal korral ehk tekib küsimus, et mis see siis on, mida ma nii mitu korda järjest kuulanud olen. Keskmisest andekama vokalisti ilmetu ja näotu, liigselt kiirustades välja lastud album, vastan endale.