Vindi Volli: Häda selle hädaga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vindi Volli.
Vindi Volli. Foto: Pärnu Postimees

Kõik hirmsas paanikas ja jubeduse seisundis ja mitte keegi ei tea, misasja nüüd teha või kelle peale kaevata. Juhannes tuli näiteks eile öösel minu juurde, kutsus põõsa taha koosolekule. Küsis, et kas peab ennast ise igale poole ülesse andma või tullakse koti ja kettidega järele.

Ma ei saanud alguses üldse kümnesse, aga kui ta ütles, et on juba aastakümneid seadust ja muid lollusi rikkunuid, hakkasin ääri-veeri huvi tundma. Jussi jutust sai varsti selgeks, et kuna elab suures majas, siis ei ela loomulikult üksinda, vaid elab sajaüksinda. Et on igasuguseid kodanikke ja mõni on võib olla puhkehetkel isegi aus inimene. Aga kuna kooselamise seaduse kinnitamine lükati sügisesse, ei tohi tegelikult seltsis elada ja misasja tema peab nüüd siis tegema.

Mul tõmbas see jutt samuti pimesoolika härma. Oleme ju Ärmiinega juba tsaariajast saati koos suppi söönud, mis võib ju vastu valgust vaadates täielikult vastaline tegevus olla. Saatsin Juhannese üle aia minema, ise ei julgenud enam tuppa tagasi minna. Helistasin miilitsasse, küsisin, et kas tulevad kohe järele või lubavad sokid jalga panna. Miilits viskas toru hargile, mina helistasin uuesti. Viimaks öeldi, et kui ma terrorit ei lõpeta, siis pangu ikkagi sokid varba otsa. Nüüd ootan, hoovi peal muidugi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles