Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
/nginx/o/2011/04/20/562493t1h90b1.jpg)
Euroopa järsult muutunud julgeolekuoludes ei kahtle keegi vajaduses tõhustada riigikaitset. Ent mitte vähem tähtis julgeolekuküsimus Eesti riigi jaoks on lapsed. Täpsemalt vähene sündimus. Statistikaameti prognoosi järgi kahaneb praeguste trendide jätkudes Eesti rahvaarv 30 aastaga 125 000 inimese võrra. Tõsi ta on, et naist sunniga sünnitama ei pane. Ometi on mitu põlvkonda eesti naisi tahtnud ikka oma perre kaht-kolme last. Ent soovunelmat pole lasknud teoks teha sõda, lahku löödud pered, “meesteta küla”, samuti tulevikuhirm ja puudus.
Viimase aastakümne küsitlused näitavad, et kahe-kolme lapse ideaal pole kuhugi kadunud. Paradoks on, et kõigi tahtmiste kiuste ei sünni sageli perre esimestki last või siis lükatakse lapsesaamine määramatusse homsesse.