Heljo Pikhof: Et me ei liiguks loojangu poole…

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof. Foto: PP

Euroopa järsult muutunud julgeolekuoludes ei kahtle keegi vajaduses tõhustada riigikaitset. Ent mitte vähem tähtis julgeolekuküsimus Eesti riigi jaoks on lapsed. Täpsemalt vähene sündimus. Statistikaameti prognoosi järgi kahaneb praeguste trendide jätkudes Eesti rahvaarv 30 aastaga 125 000 inimese võrra. Tõsi ta on, et naist sunniga sünnitama ei pane. Ometi on mitu põlvkonda eesti naisi tahtnud ikka oma perre kaht-kolme last. Ent soovunelmat pole lasknud teoks teha sõda, lahku löödud pered, “meesteta küla”, samuti tulevikuhirm ja puudus.

Viimase aastakümne küsitlused näitavad, et kahe-kolme lapse ideaal pole kuhugi kadunud. Paradoks on, et kõigi tahtmiste kiuste ei sünni sageli perre esimestki last või siis lükatakse lapsesaamine määramatusse homsesse.

Miks ometi? On ju Eesti vaba ja elu siin jõukam kui kunagi varem. Ehk leiame ühe vastuse meediaski laineid löönud n-ö lapse kasvatamise hinna uuringust, mis valmis Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuses. Võrdluse aluseks on lastega ja lastetud leibkonnad. Lapse peale kulub keskmiselt 280 eurot kuus, vanusele vastavalt erinevalt: pisut üle 400 euro imikueas ja veelgi rohkem 17–18aastase puhul, vahepeal on veidi kergem. Seega lapse 18aastaseks kasvatamisele läheb kokku 60 480 eurot.

Märksõnad

Tagasi üles