Rahvusooperi kohal hõljub “Nahkhiire” vari

Heli Veskus ja Andres Köster lavastuses “Nahkhiir”. Foto: Harri Rospu

Rahvusooperi Estonia seekordses lavastuses “Nahkhiir” on kõik pea peale pööratud ja lavastuse algsest variandist pole järele jäänud muud kui Straussi muusika ja mingil määral lugu ise.

Johann Straussi “Nahkhiir”, maailma operetiklassika üks populaarsemaid teoseid, esietendus 5. aprillil 1874. aastal Theater an der Wienis. Paraku ei saatnud “Nahkhiirt” tema esimesel hooajal Viinis edu. Teost etendati alla kahekümne korra ja siis võeti ta repertuaarist maha. Alles pärast menu Berliinis, eriti aga Pariisis toodi operett taas Viini nõudliku publiku ette ja talle sai osaks vääriline tähelepanu.

Estonia teatris on “Nahkhiirt” lavastatud kuuel korral, seekordne produktsioon on arvult seitsmes.

Tsirkust ja leiba

Muutuvad ajad, muutuvad kombed ja kes teab, kas Johann Strauss, nähes oma operetti tänapäevases kuues, rõõmustanud oleks.

Seekordse “Nahkhiire” puhul on tegu lavastusega, milles kõik sõna otseses mõttes pea peale pööratud. “Nahkhiire” algsest variandist pole järele jäänud muud kui Straussi muusika ja mingil moel lugu ise. See-eest on sisse toodud uuenduslikud elemendid, nagu näiteks soomlastest tegelased markii Kostonen ja ševaljee Türminen, ning rohked Eesti eluolule kohandatud dialoogid.

Klassikalisest operetist on saanud palagan ja sõu. Iseenesest pole see paha, sest rahvas on juba iidse Rooma aegadest alates tsirkust ja leiba vajanud.

Kohati on see jant isegi naljakas, ent paraku naljakas labasel moel. Lavastuse juhtmotiiv “Õnne sa tunda saad, kui kõik mured unustad”, mis meile pea kogu opereti vältel lavalt vastu särab, on tore. Tore on lavastaja taotluski: ta tahab publikule pakkuda ehedat nalja, millega kaasnevad ümberkehastumised ja väikesed valed ning kelmused.

Palaganis pole midagi halba. Ka tänapäevasuses mitte. Ent kas me seda vajame?

Lavastuse valguskujundus on sedavõrd karjuv, et etendusel olles meenuvad vanaaegsed postkaardid perioodist, mil värve ei kasutatud ja mustvalgeid postkaarte üpris rõvedalt üle värviti. Samal ajal on selles rõveduses midagi pikantset ja lavastuse sellist ideed silmas pidades on valgus õnnestunud.

Kui sõud teha, tuleb see välja kanda, mis eeldab, et lavastaja kõrval on palaganielementides solistid. Rahvusooperi tublid solistid esitavad surmtõsiselt klassikalist operetti, lavastaja Dijkema aga teeb trikke ja on lavale seadnud sõu. Tulemus pole õiges vinklis ega toimi nii, nagu on mõeldud. Siin pole küsimus mitte moodsuses või konservatiivsuses, vaid lähenemises.

Laval vohavat labasust, mis peaks olema pikantne, ei saa täielikult lavastaja süüks pidada. Dijkema oma stiiliga sobib lavastama Euroopa suurlinnade teatritesse. Kujutan ette, et näiteks Hamburgi Staatsoperas Simone Youngi karmi käe all, kus muusikalises plaanis poleks lubatav isegi üks eksimine, võiks Dijkema “Die Fledermaus” pakkuda üpris hõrke maitseelamusi.

Küsimus on eelkõige selles, et sõud saab teha alles siis, kui osalevad artistid – eriti sedavõrd keerulise muusikalise lavastuse puhul, nagu on “Nahkhiir”, – on esitatavast üle. Paraku pole see nii, mistõttu tekivad käärid. On üksikud head solistid, mõni hea orkestrinumber ja kohati suisa kohutavad ansamblid. Puudub operetlik kergus, milleta Dijkema ultramodernne lähenemine muutub kaootiliseks. Tulem on üsna vastuvõetamatu.

Kui näiteks lauljanna alustab oma avanumbrit ja paneb helistikust esimese noodiga sedavõrd mööda, et mehed orkestris avalikult naeravad, on midagi väga valesti. Kusjuures naer on kahjuks õigustatud!

Labasuse võiks asetada pikantsesse võtmesse, kui enamik solistidest ei peaks pidevalt mõtlema sellele, kas nad saavad partiiga hakkama. Ja kui partnerite vahel valitseks pinge, mis muidu ühildamatud asjad omavahel kokku seob.

Heli Veskus ja Taimo Toomast

Koor on tubli, balletirühm veelgi tublim. Parimad numbrid on orkestri polkad, teise vaatuse lõpp, kus puudub laul ja tantsivad ainult balletiartistid, ja Rosalinde tšaardaš Heli Veskuse ettekandes.

Opereti vokaalselt tugevaimaks osatäitjaks kujunebki Heli Veskus Rosalindena. Kohati on ta nii mõjuv, et suudab unustama panna lavastusega seonduva ja koondada vaataja tähelepanu Straussi muusikale. Seda eelkõige tšaardaši ajal. Veskuse mäng on siiras ja võluv, sama kehtib tema laulmise kohta.  

Aile Asszonyi Rosalinde on kavalam ja kelmikam, võib-olla lavastaja kontekstiga rohkem haakuv, tema esituses kõlasid kõige paremini duetid Andres Kösteriga (tenor Alfred).

Au tuleb anda mõlemale sopranile, sest Rosalinde partii on nõudlik ning keset seda hüppamist, kargamist ja lõputut tohuvabohu laulda on omamoodi kangelastegu.

Ennast paneb jälgima ka Taimo Toomast (Dr Falke).
Toomasti puhul on tunda tema kogemusi, mis pärinevad esinemistest Euroopa teatrimajades. Ta on lavaline ja loomulik, samuti hea ansambliartist, mis selle lavastuse puhul on kõige olulisem. Seetõttu puudub Toomasti tegelaskujul vastuolu toimuvaga.

Gabriel von Eisensteini rollis esinesid Mati Kõrts ja Urmas Põldma. Põldmal on ilus hääl ja üleüldse suutis ta oma Eisensteini sümpaatseks teha.

Kolmest etendusest kokku jäi meelde Rauno Elp prints Orlofsky-na. Vokaalselt esitas ta partii korrektselt, andes sellele karakterile paraja huumori, pingutamata sealjuures üle.

Vangladirektorid on Mart Laur ja Väino Puura. Vangivalvur Froschi rollis astuvad üles Raivo E.Tamm ja Tõnu Kark, kellest eriti Kark kujundab meeldejääva rolli. Adelena esinesid Dijkema “Nahkhiires” Kristina Vähi, Marion Melnik ja Angelika Mikk, Alfredina Oliver Kuusik ja Andres Köster.

Veel tahaks rääkida kahest episoodilisest tegelasest, kes end vaatama-kuulama panid. Esiteks Triin Ella, kes oma väikerolli niivõrd suurepäraselt tegi, et nähtud etendustest ühe eredaima persoonina meelde jäi. Ella haakub laval toimuva palaganiga, on sellega ühes elemendis, mistõttu mõjub ehedana. Sama võib öelda innukat araablast kehastanud Priit Kruusemendi kohta.

Kõik sõltub suhtumisest

Etenduste parima osa moodustavad balletirühm ja orkester. Erki Pehki tempod on operetlikud ja särtsakad, orkester vallatum ja operetlikum, Alperten on dirigendina vaoshoitum, tempod on tal aeglasemad, aga ilmselt solistidele jõukohasemad.

Kogu seda janti vaadates tekib küsimus: milleks see kõik, kus on nali, kus on sisu ja kuidas nähtusse üldse suhtuda? Ilmselt on kõige õigem jätta suhtumata ja võtta asja nii, nagu ta on – “õnne siis tunda saad, kui kõik mured unustad!”. Kurvastamiseks pole tegelikult põhjust, sest eestlane on kultuurilembene ja arenemisvõimeline rahvas.

Kahju on aga, et kannatab Johann Straussi imeilus muusika, mis muutub teisejärguliseks. Ent seda ainult lavastaja süüks pidada poleks samuti õige.