Sotsiaalala MTÜd soovivad jõuda iga abivajajani

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maikuus jagas Eesti Punase Risti Pärnumaa selts rahvale nelja tunniga laiali 17 tonni Euroopa Liidu abimakarone. Toiduabi pakuvad linnas teisedki mittetulundusühingud.
Maikuus jagas Eesti Punase Risti Pärnumaa selts rahvale nelja tunniga laiali 17 tonni Euroopa Liidu abimakarone. Toiduabi pakuvad linnas teisedki mittetulundusühingud. Foto: Ants Liigus

Eelmisel nädalal said ühisel ümarlaual kokku Pärnumaal sotsiaalteenuseid pakkuvad mittetulundusühingud, et vahetada kontakte ja arutleda, kuidas viia abi iga hättasattununi.


Idee ümarlaud kokku kutsuda tuli MTÜ Pärnumaa Naiste Varjupaigalt. Varjupaiga juhatuse liikme Margo Orupõllu sõnutsi on kaheksa töötatud kuu jooksul tekkinud suur vajadus tugiteenuste järele, kuid kõiki vajaliku abi pakkujaid polevat Pärnust üles leida lihtne.

Võrgustik pakub tuge

“Meie varjupaiga klientidel on tihti vaja sotsiaalset, juriidilist, psühholoogilist või kriisinõustamist,” seletas Orupõld. “Et üldist inforegistrit pole ja tavainimesel on vastavate teenustega tegelevaid asutusi ja ühinguid raske leida, hakkasime tuttavate kaudu andmeid koguma. Meie eesmärk on ümarlaual kõik inimestele abi osutavad mittetulundusühingud kokku viia, kontakte vahetada ja paika panna tegevussuunad: kuidas omavahel koostööd teha, mida linnale pakkuda ja kuidas linn saaks meie tegevustele kaasa aidata.”

Erahooldekodu Fööniks juhataja Mare Aavamägi lisas, et ühingute võrgustiku loomine on väga oluline, sest ükski organisatsioon ei pea ega suuda üksi kõiki teenuseid osutada.

“Põhiline on inimeseni viia teadmine, kust abi saab,” kommenteeris Aavamägi. “Näiteks ümarlaual sain teada leinatööd pakkuvast ühingust, see on meie hooldekodule päris vajalik info. Meie asutuses on küllalt suured ruumid ja soovime edaspidi sinna koondada MTÜde pakutavad teenused ja jõud, et abivajaja saaks mitmesugust abi – hinge- ja  leinaabi, patsientide probleemid, psühholoogiline nõustamine – ühest kohast.”

Vabatahtlikud jõuavad paljutki

Suuresti tarmukate vabatahtlike tegevusel põhineval ja projektirahal töötavatel mittetulundusühingutel jätkub jaksu tegelda väga erinevate sotsiaalsete probleemidega.

Näiteks Iivi Kallaste Eesti patsientide esindusühingust aitab mitmesuguste muredega inimesi ja aastas on ligi 160 juhtumit.

“Polegi vist probleeme, millega meie poole poleks pöördutud,” meenutas Kallaste. “Lahendame põhiliselt tervishoiu või sotsiaalteenustega seotud muresid, aitame puudega inimestel juriidilisi dokumente koostada või neid lahti seletada. Palju on pöördumisi võlanõustamisega seoses. Püüame alati inimest aidata vähemalt ühe sammu võrra – otsime koha, kust edasist abi küsida.”

Eesti patsientide esindusühingu tööd finantseerib Euroopa sotsiaalfond, teenus on klientidele tasuta. Peale kliendinõustamise üritab ühing kaasa rääkida tervishoiusüsteemi muutmisel: juhitakse tähelepanu puudustele seadusandluses, pöördutakse vajadusel sotsiaalministeeriumi, riigikontrolli või õiguskantsleri poole, korraldatakse teabepäevi ja koolitusi.

Mai Kasemets rääkis ümarlaual mittetulundusühingust Lähedase Inimese Kaotanute Ühendus, mis on arengujärgus, kuid sügisel loodetakse Tallinnas, Tartus ja Pärnus juba avada nõustamiskabinetid.

“Meie sihtgrupp on õrn ja haavatav,” selgitas Kasemets. “Oleme teinud küsitlusi, mis on lein, mida see teeb leinaja ja teiste pereliikmetega. Uuringu tulemused näitavad, et leina ja kaotust kardetakse, sellest rääkimist ja leinajaid välditakse ning isegi peljatakse.”

Probleemid seinast seina

Sirje Kauts Maitreia MTÜst on juba kümme aastat tegelnud kitsikusse sattunud inimeste aitamisega.

“Tegin koostööd Shalomi päevakeskusega, kus anti nii materiaalset, vaimulikku kui psühholoogilist abi,” rääkis Kauts. “Meil käis üle 60 inimese kuus, kahjuks praegu on keskus töö lõpetanud. Otsime võimalusi, kuidas jätkata, toiduabi jt toetusi jagada. Ühiskonnas on viimasel ajal toimunud suured muutused ja inimesi on vaja aidata nendega kohanemisel.”

Projektipõhine on seni Pärnu naiste varjupaiga töögi. Vabatahtlik Helga Miti sõnutsi on esmapöördumisi varjupaika 74, ööbitud on 30 korral. Samal ajal on probleem kahtlemata laiem, sest politseisse jõuab Pärnumaal 1,1 perevägivalla juhtumit päevas.

Naistele antakse psühholoogilist ja õiguslikku nõu, raskematel juhtudel suunatakse psühholoogi juurde. Probleemiks on tasuta juriidilise abi andmine, sest sellega tegelnud projekt lõppes ning varjupaika pöörduvad naised on tihti majanduslikult ummikus ega suuda juristi nõuande eest maksta.

“Meil ööbivad naised kannatavad otsese füüsilise vägivalla all,” kommenteeris Mitt. “Päris suured probleemid on 50-60aastastel naistel, kelle mehed tihti neid vaimselt terroriseerivad. Vahel tuuakse koju uus, noorem naine ja püütakse endist naist kodust välja süüa, vahel lubatakse koju tagasi pöörduda, kui naine kirjutab ühise kodu mehe nimele. On olnud juhtumeid, et naine on haige ega saa kodust lahkuda isegi siis, kui ta seda sooviks.”

Info peab jõudma iga hädaliseni

Astrid Hindriks MTÜst Kodanikujulgus tegi ettepaneku luua uus ümarlaud “Hooliv Pärnumaa”, kus sotsiaalteemadega tegeldaks.

“Kodanikuühendustega arvestatakse omavalitsuste tasemel juba üsna palju, seda ümarlaudade kaudu, mis toimivad Pärnu linna volikogu ja linnavalitsuse juures,” teadis Hindriks.

Heaks näiteks riiklikul tasandil saavutatud edust võib Hindriksi ütlust mööda pidada alkoholipoliitikasse sekkumist.

Alates 1999. aastast on Pärnumaa naisteühenduste ümarlaual peetud võitlust alkoholi normaliseerimise vastu ühiskonnas, kümne aasta järjekindla sekkumisega alkoholipoliitikasse on saavutatud alkoholimüügi ja -reklaami ajalised piirangud, hoiatused pudelitel jne.

“Pärnu linnas ei tohi alkoholi tänavareklaami panna 150 meetri piires lasteaedadest, koolidest, spordiasutustest – see on naiste ümarlaua selle aasta saavutus,” lisas Hindriks.

Ümarlaual kohtunud organisatsioonid soovivad kokku koguda võimalikult paljude sotsiaalprobleemidega tegelevate ühingute andmed, et neist sügisel koostada infovoldik. Selline materjal peaks jõudma linna ja maakonna iga sotsiaaltöötaja lauale.

“Kindlasti oleks vaja sotsiaaltöötajaid koolitada, et nad oskaksid perevägivalla ja muude ettetulevate murede korral inimesi vastavate probleemidega tegelevate ühingute ja tugigruppideni suunata,” leidis Mare Aavamägi. “Väga tahaks, et info jõuaks iga abivajajani ja võimalikult kiiresti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles