Kui suvevõõrad lustisid Pärnus kohvikus Silvia

Kohvik Silvia töötajaid koos lastega. Keskmises reas viis triiksärkides ja lipsustatud härrasmeest oli kohviku orkester. Foto: Ants Liigus, Olaf Esna erakogu

Supeluse 19 on tavaline ühepereelamu, kuhu nüüd on paari tuppa suvekülaliste rõõmuks omale pesapaiga leidnud ilusalong. Täiesti tavaline üle sajandi vana maja, milliseid Pärnus leidub kümneid.

Adolf Richteri Liivimaa aadressraamatu (Riia, 1909) põhjal oli sellel ajal maja omanikuks Marie Pajo. Hiljem oli peremees Eduard Pajo. Poleks nagu põhjustki sellele majale niipalju leheruumi kulutada, kui selles paigas asunud kohvik ei oleks moodsas kõnepruugis olnud omal ajal kuum koht.

1927. aasta suvehooajaks avati Pärnus mudaravila ja otsetee selle juurde kulges Supeluse tänavat pidi. Ettevõtlik pagar ja kondiiter Gustav Tölp (? – 1948 Kemerovo oblasti kinnipidamiskohas) tabas ära, et sellel tänaval kõnnitatakse raha, mida ollakse valmis hea kauba ja meeldiva pakendi eest loovutama. 1928. aasta jaanuaris pöördus ta linnavalitsuse poole ja palus luba avada Pajo majas Supeluse 19 pagariäri ning kohvik. Eraalgatuse vastu polnud linnal midagi ja luba anti, pealegi oli loapaluja varasemast tuntud tegija.

Tölbi pagari- ja kondiitriäri alustas tegevust 1919. aastal Nikolai 5. Juba aasta pärast jäid ruumid kitsaks ja koliti Nikolai 11 (praegune kohtumaja).

1922. aastal osteti Tallinnast messilt ainulaadne tainamasin, mis valmistas nelja minutiga 600 naela tainast. Sellele lisandusid biskviidimasin ja veel rida tööd kergendavaid seadmeid.

Intermetso: pagar või kondiiter

Järgnev vahepala näitab, et vinged mehed ei elanud ainult Vargamäel. 1924. aastal avaldas Tölp ajalehes kuulutuse: ”Teadaanne. Teatan oma austatud kaubatarvitajatele, et töötan oma äris uue jõu ja energiaga endiselt edasi. Alati suures väljavalikus saadaval: saiad, koogid, küpsised, sokolaad karpides ja naelaviisi jne.

Pühade maiustusist suur valik ja palju uudiseid.

Kondiitri tööd on kroonitud esimese auhinnaga. Tellimiste peale võib saada igalajal torte jne, kusjuures tellija saab soovijärele nii maitse kui ka sordi. Töötan ainult naturaal materjaalist, mis alal hoiavad alati oma maitse ja headuse – mitte aga Saksamaa (ersats) retseptide järele, mis on ainult tühi silmapete.

Jään oma vanule, kui ka uutele kaubatarvitajatele teenistusvalmis kõige austusega: kondiiter G. Tölp.”

Rahvatarkus ütleb, et see koer kiunatab, kes kaikaga pihta saab.

Kahe päeva pärast võis samast lehest lugeda: ”Eksiarvamuste ärahoidmiseks: Vaba Maa Pärnu väljaanne nr. 67, laupäeval, 22. märtsil s.a. ilmunud G. Tölp’i kuulutuse peale teatan publikule eksiarvamuste ärahoidmiseks, et hra. G. Tölp ei ole mitte väljaõppinud kondiiter, nagu tema kuulutab, vaid lihtne pagar.

Kondiitermeister Eduard Dankmann Aisa tn. nr. 18a.”

Välkkiirelt ilmus vastulause: ”Selgituseks. Eilses Vaba Maa Pärnu väljaanne nr. 68 ilmunud Eduard Dankmanni kuulutuse peale on mul au teatada sellele härrale, et ma pole mitte kondiitri diploomi pottsepa ega ka rätsepa ametiga omandanud, vaid oma ametile vastava töö-alaga. Minu kondiitri tööd ja oskust on hinnatud näitusel esimese auhinnaga, millest kondiitermeister E. Dank-mann ainult unistada võib.

Kui see härra, mis ta ehk joobnud olekus korda saatnud, minu ees ei vabanda ja minult omandatud asju tagasi ei too, siis olen sunnitud seaduslikku keelt rääkima.

Kondiiter G. Tölp.”

Niimoodi klaariti vanasti omavahelisi arusaamatusi.

Suveaed Silvia

Pärast linnavalitsusest kohviku avamise loa saamist hakati tegutsema. Enne suvitushooaja algust jõuti üle värvida elamu, ehitada aeda lehtla ja suurem katusealune, kus oli ruumi nii laudadele kui tantsupõrandale ning orkestrile. ”Music-hall’i” ja aeda lillepeenarde vahele mahutati ligi poolsada lauakest.

Nii loodi suvitajatele võimalus veeta aega vabas õhus, mitte enam alkoholiauruses rannasalongis.

Suveaed-kohvik, mis ristiti Silviaks, avati suvistepühade laupäeval, 26. mail 1928 kell 19. Palgati salongorkester Grigorjevi juhatusel, mis mängis iga päev 19-23. Juba avamisjärgsel päeval oli 17-21 kellaviietee.

Hommikuti võis Silviast osta värskeid kohvisaiu, saadaval olid nii oma töökojas kui vabrikus küpsetatud must peenleib, rukkileib, sepik.

1929. aastal mängis kohvikus muusika iga päev 16-18 ja 20-23.

1930. aastal pakuti randaminejatele kohvisaiu, küpsiseid ja maiustusi, koogid maksid ainult viis senti. Igal õhtul mängis orkester kella 19st ja tants käis vahetpidamata. See suvehooaeg lõpetati 6. septembril auhinnalise valsivõistlusega ja järgmisel õhtul võis auhindade peale tantsida tangot ja fokstrotti.

1931. aastal avati hooaeg Silvias 23. mail. Nüüd pandi varasemast suurem rõhk suvitajate toitmisele. Lõunasööke pakuti 12-17, õhtusööke 16-24. Peale värskete kondiitri- ja pagaritoodete olid saadaval hea jäätis, karastav morss, ehtne Soome kohv, piim, keefir. Kauba headusele vaatamata öeldi hinnad olevat madalad.

Igal päeval mängis orkester ja saadi neli tundi tantsida. Soomlased võisid päeval 12st kuulata Lahti saatja kaudu edastatavaid päevauudiseid ja muusikat. Hiljem keerutati nuppu Tallinna ja muude saatjate pealegi.

Karikaturistid Silvias

1931. aasta 21. augustil saabusid Pärnu karikaturistid Jaan Jensen alias Sen-Sen (1904-1967) Uudislehe juurest ja E. Janimägi, kes oma nime on jäädvustanud Eesti esimese nukufilmi ”Kutsu-Juku seiklused” autorina, ajalehe Nool toimetusest.

Kunstnikuhärrad tõid Tallinnast kaasa ligi poolsada pilapilti Eesti tähtsatest seltskonna- ja riigitegelastest ning asusid sedamaid Pärnu prominentidest karikatuure sehkendama.

Eriti hästi õnnestusid neil raamatukaupmees Karu, maavanem Markson, ajakirjanik Lekstein (Lepste), kolonel Rosenberg, kunstnik Süvalo. Silvias avasid pilapiltnikud Pärnu esimese karikatuurinäituse pühapäeval, 23. augustil. Algul nädalaks plaanitud näituse lahtiolekuaega pikendati, et kooliõpilasedki saaksid oma silmi harida. Sissepääs maksis 25 senti ja igaühest, kes seda soovis, tehti samas tasuta pilapilt. Külastajatest puudust polnud.

Kestustantsu rekord

Järgmisel aastal kuulutati, et hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid maitsevad head ainult siis, kui neid nauditakse Silvias.

1932. aasta läks ajalukku sellega, et Silvias püstitati uus Pärnu kestustantsu rekord. Senine tippmark oli kaks tundi ja 38 minutit. Uue rekordi püstitasid 31. augustil keegi Sai ja Töölisteatri näitleja preili Perens: kolm tundi ja kümme minutit. Pärast lõpuvalssi tantsijad minestasid.

Härra Sai jääb paraku tundmatuks, aga tema partneriks olnud näitleja Helene Perens (Ojamets, 1911-2000) on rohkem tuntud pseudonüümi Mare Voog all, mida ta kasutas, mängides Endlas (1932-1951) ja Rakvere teatris (1954-1961).

Silvia vahetab asukohta

Viis aastat (1928-1932) Supe-luse 19 tegutsenud Silvia aeg sai aga otsa. Ilmselt kohtusid kaks kõva kivi, sest 1934. aasta aprillis pöördus Supeluse 19 omanik Eduard Pajo politseisse, kus avaldas, et Piiri tänaval elav Gustav Tölp on omavoliliselt lõhkunud tema maja iluaia ja puitmaterjali teadmata suunas ära viinud. Nüüd hakkas Pajo ”seaduslikku keelt rääkima” ja palus aiamaterjali vedaja võtta kohtulikule vastutusele.

Tölp oli hakkaja mees ja leidis kohvikule uued ruumid samal tänaval majja number 13, kuhu viis kaasa Silvia nime ja avas selle seal 1933. aastal.

Kohvikus pidi alati mängima elav muusika ja nii palgati 1934. aastal Tallinnast jazz-orkester, kes hooaega Silvias alustas A. Vaarmanni algupärase marsiga ”Soomusrong Kapten Irv”!

Paraku lõppes Tölbi kohvikupidamine Supeluse 13 pankrotiga ja kohtupristav E. Oja kirjutas selleks üles varanduse, aga Tölp kõrvaldas seitse üleskirjutatud lehtlat ja oksjonipäeval pakkus nende asemele mingisuguseid pilpaid. Seda süütegu arutati kahel korral kohtus ja 1934. aasta detsembris mõistis Pärnu rahukohtunik vahepeal Tallinna elama asunud Tölbi kolmeks kuuks vangi.

Supeluse 19 järgmised kohvikud

Tölp lahkus küll Supeluse 19st koos kohviku nimega, aga ruumid jäid ju alles. 1933. aastal pakub Pärnu Suplusalmanak selle kohviku nimeks Selter, mis pigem on omaniku nimi, sest reklaamitakse kohvikut Linda.

Endiselt olid saadaval maitsvad saiad, kohv, tee, morss, lauamängud ja ajalehed. Köögis toimetas diplomeeritud kokk. Hooaja algul lõbustas külastajaid moodne raadiomuusika, hiljem mängis Pärnu parim jazz-orkester härra Saare taktikepi all.

Rahvaliku nimega Linda lõpetas hooaja talutarega, kus pakuti igasuguseid talutoite ja tantsu sai lüüa lõõtspilli saatel.

1934. aastal olid kõik oodatud samal aadressil kohvikusse-söögisaali Corso. Kahel järgmisel aastal, 1935 ja 1936 tegutses samas taas eeposliku nimega söögisaal Kalev. Edasise kohta siinkirjutajal praegu rohkem andmeid ei ole.