Nigulas nõuavad kostilised toidulauale kala ja hiiri

“Need kurepojad on Kagu-Eestist, hoime neid seni, kuni nad ise ära lendavad,” selgitab Kadri Veski, kes on keskkonnaameti loomade rehabilitatsiooni spetsialist Pärnu-Viljandi regioonis ja töötab Nigula looduskaitseala keskuses. Foto: Ants Liigus

Ligi kuuvanused valge-toonekure pojad haaravad aplalt värsket räime, kuni nende kaelad on toidust pungil ja isu otsas, kostitaja suleb hoolikalt võrkaediku värava ja viib tühja kandiku majja tagasi.

Nigula metsloomade rehabilitatsioonikeskuses on peale kurepoegade loodusse tagasiminekuks taastumas kõrvukrätsu poegki, kes uudishimulikuna pesast välja ronis ja maa peale kukkununa pääses inimeste abiga vareste rünnakust napilt eluga, kakutud tiivasulgede ja vigastatud silmalauga.

“Kolm kurepoega on toodud Tsirguliinast Valgamaalt, nende pesapuu murdus suure tuulega ja see oli selles mõttes õnnelik juhus, et nad kõik jäid ellu, ühe kurepoja kohta me ei tea, kas ema-isa viskasid ta pesast alla või kukkus ta ise,” räägib Kadri Veski, kes on kolmandat aastat keskkonnaameti loomade rehabilitatsiooni spetsialist Pärnu-Viljandi regioonis.