Reedel, 16. juulil esietendub Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi õuel Roman Baskini lavastus “Iha jalakate all”, näidendi keskseid tegelasi mängivad Katariina Lauk, Rasmus Kaljujärv ja Felix Kark, väiksemaid osi täidavad Allan Kress ja Kristo Toots.
Eelseisva esietendusega seoses oli Roman Baskin nõus vastama Pärnu Postimehe küsimustele.
Kuidas Kurgja talumuuseumi õue leidsite?
Las ma nüüd kerin tagasi, kuidas see oli. Ahaa, no näed! Felix Kark soovitas. Vaata kui uskumatu! Nii on elu! Tema on Pärnu teatriga siin enne mänginud.
Tegelen sel suvel kolme projektiga. Üks oli “Augustikuu teemaja”, mis juuli alguses lõppes, see oli hästi kaugel Lõuna-Eestis. Teiseks teen ühte Tallinna lähedal, “Aiapidu”, mis etendub Ohtu mõisas. Ja siis mõtlesin, et kolmas võiks olla täitsa keset Eestit, niiviisi, et oleks kohe keset. Et siis ei oleks seda juttu jälle, et oi, kui kaugel. Lõuna-Eesti jaoks on Põhja-Eesti kaugel ja Põhja-Eesti jaoks on Lõuna-Eesti kaugel ja kogu aeg üks jama käib. Et siis oleks kohe keset Eestit, et kõik saaksid kokku tulla.
No see on üks asi. Teine asi – selle tükiga seoses oli vaja kihvti talukohta, sest see on tõsine draamalugu. Kurgjal on ikka Eesti üks vingemaid talukohti. Mingi aura ja tunne läheb siin tükiga kokku.
Olen otsinud kohti, mis läheksid näitemänguga kokku, muidu võiks ju teatris teha. Talukoht on nagu dekoratsioon, mida ma teatris ei saa.
Niimoodi see etendus siia välja jõudis. Selline rida tekkis: Kark soovitas, koht meeldis, lõpuks tulin siia. Siin on suurepärane pererahvas, superkülalislahked, ja saime hästi kokkuleppele.
Kas lavastate Eugene O’Neilli loomingut esimest korda?
Lavastan esimest korda.
Kui palju tema materjali Eestis varem lavastatud on?
Praegugi Draamateater mängib näidendit “Pikk päevatee kaob öösse” Keila-Joa mõisas. Palju ei ole lavastatud, aga aeg-ajalt on jõudu katsutud. Ta on ikka paras pähkel. Katsumus igale lavastajale, kogu trupile.
Näidendi pealkiri on “Iha jalakate all”. Kus jalakad on?
Et kui on näiteks “Surm Ve-ronas”, siis tuleb ilmtingimata Veronas mängida? No ei ole ju nii. Ja “Saaremaa onupoega” tuleb ainult Saaremaal mängida. (Naerab.) Nii hull ei ole. Põlispuud on, need asendavad meile jalakaid.
Näidend on kirjutatud 1924. aasta Ameerikas. Mis teeb selle praegu ja siin kõnekaks?
Hea klassikaga on nii, et see kõnetab igat põlvkonda. Jah, väga raske on küsida, miks näiteks Beethovenit mängitakse tänapäeval. Seda annab alles vastata. Hea dramaturgia on selline, mis puudutab, kõnetab, räägib meiega … meist.
Head tükid räägivad meist, halvad neist – see on klassikaline ütlemine. See tükk räägib meist. Ja räägib armastusest, selle suurest defitsiidist, selle meeletust väest, armastuse kohutavast väest, mille vastu ei saa. Ja armastuskolmnurgast: isa, poeg ja mitte püha vaim, aga naine. Isa, poeg ja naine. See on selline kolmnurk, mis on intrigeeriv igal ajal.
Aeg ei puutugi üldse asjasse, kui lugu meiega räägib. Klassika jääb siis klassikaks, kui ta jääb rääkima põhiväärtustest. Muidu ta ei oleks klassika, muidu ta oleks unustatud lugu. O’Neill on niivõrd võimas autor, üks selline … Kui me nüüd väga võrrelda tahame, on ta mõnes mõttes Ameerika Tammsaare.
Oli see näidend ammu ootamas, n-ö sahtlipõhjas valmis?
Jah, võib nii küll öelda. Otsisin lihtsalt seda suve, kuhu näidend sobiks. Nüüd tuli see ette, et sel suvel peaks ära tegema. Peale selle oli näitlejate koosseis selline, keda tavaliselt nii väga kergelt kätte ei saa, ja veel sellisesse kooslusesse: noortepaar Katariina Lauk ja Rasmus Kaljujärv ning Felix Kark. Näitlejatest oleneb palju. Seekord oli selline võimalus ja mõtlesime, et teeme ära.
Teisalt oli see valik vastukaaluks komöödiatele, sest ka mu enda teised selle suve etendused on komöödiad.
See etendus on täiesti teisest äärmusest. Väga võimas väljakutse on sellist põnevat materjali, väga kirglikku armudraamat elustada.
Eks see valik sai tehtud ka sportlikust hasardist – kas inimesed leiavad sellise tüki üles. Kas – kuidas nüüd öeldagi – kohati pinnapealses hamburgeriajastus üldse selline asi veel töötab. Tegelikult inimene ju väga igatseb sügavaid tundeid ja kirge.
Selle näidendi valimine ei ole kergema vastupanu teed minek, et teeme mingi naljaloo valmis ja rahvas tuleb. See on nõudlik materjal, meile kõigile väga nõudlik töö. Ja me väga loodame, et lugu leiab kõlapinna. Iga lugu peaks publiku üles leidma ja publik peaks leidma just oma loo. Usun, et sellist lugu oodatakse ja tahetakse, sest niisugust lugu ja lähenemisviisi ei ole nii palju. See projekt on põnev väljakutse.
Näidendis on äärmiselt vastuolulised tegelaskujud. Kas oli raske näitlejaid nõusse saada?
Teate te mõnd dramaturgiat, kus ei ole vastuolulisi tegelasi? Heas dramaturgias on igal juhul vastuolulised tegelased. Ainult laulupeol on kõik koos, harmoonia. Dramaturgias käibki üks hirmus konflikt ja sõda. See on dramaturgia alus. Eks näitlejad lähevad ka materjali peale paljuski. Ja kui on huvitav ning intrigeeriv töö, siis näitlejad tavaliselt leiavad aega.
Selles näidendis on tegelased, keda on maailmas mänginud väga suured näitlejad. Mitmes filmiversioonis on naist mänginud Sophia Loren näiteks. Materjaliga on jõudu proovinud tõesti meie eriala mõttes kõige suuremad.
Ei oska öelda, kas kerge või raske, vähemalt oli võimalus see kooslus kokku saada.
Kellele etendust soovitate?
(Ohkab ja naerab.) Mina ei tahaks liigitada, et see lugu on pensionärile, see üliõpilasele, see lugu on kellelegi kolmandale.
Tegin kunagi “Südamete murdumise maja” Käsmus meremuuseumis. Läksime tegema sügavat draamat, perelugu, aga pärast tuli välja, et publikut oli seinast seina.
Ütlen veel kord: kui see meid puudutab, kui see on meist, leitakse ta üles. Leiab inimene, kes tahab natuke inimest lähemalt vaadata, kellel on aega, kes ei tule lihtsalt, et joob oma õlle ära, vaatab, kas on paar nalja, ja läheb koju.
Tavaliselt jään selle küsimusega hätta, arvan, et see ei ole väga nutikas küsimus, kui nüüd päris aus olla. Mõtleme natuke edasi, mida tähendab sihtgrupp. Kui liigitada sihtgruppi ea järgi ehk noored, vanad ja keskealised, puudutatakse väga heas dramaturgias reeglina nii noori, keskealisi kui vanu – kõiki.
Järelikult see kukub ära. No mille järgi veel? On inimesi, kes kuulavad ainult rokkmuusikat, on inimesi, kes ainult sümfoonilist muusikat. On inimesed, kes kuulavad diskot. Aga kui on väga hea rokk, läheb sümfoonilise muusika fänn kindlasti sinna. Teatriga on täpselt samamoodi.
Tohutult raske on nii öelda, sest eks me kõik tahame, et seinast seina publik tuleks. Minu meelest sel etendusel ei ole niisugust väga selget sihtgruppi.
Võib-olla kõik, kes on draamafännid, sest, vaadake, draama eeldab dramatismi, nii nagu komöödia eeldab komismi, peab palju nalja saama. Draamas on tõesti suured tunded, kired möllavad.
Võib-olla kõigile, kes on romaanilugemise fännid, keda huvitab natuke sügavam pilt inimesest. Usun, et neile peaks ta eriti korda minema.
Aga ma ei taha liigitada, jumala pärast, me kohe määratleme ära, aga ma võiks ju siis alati öelda, kellele ma ei soovitaks.
Piletilevi andmetel palutakse alla 5aastaste lastega mitte tulla ja etendus ei ole soovitatav alla 12aastastele lastele. Ilmselt siis lastele ei soovitaks?
See lugu nüüd tõesti ei ole alla 10aastastele. Selle materjali puhul võiks arusaamine hakata kaheteistkümnendast, võib-olla neljateistkümnendast eluaastast. Ei saa ju nõuda ühelt lapselt, et ta saaks kõigile eluprobleemidele ja inimeste kiremölludele, kiremängudele ja tundemängudele pihta. Lastelood on lastelood, jätame neile need. Nii et kõik, kes vähegi täiskasvanud inimesed on – see lugu on neile.