Permakultuur teeb aednikust nautleja

Loodust jälgima harjunud Albert Batesi tähelepanu köidab Lilleorul Eesti kõuts. Foto: Erakogu

“Permakultuuri sümbol on võrkkiik, sest sina puhkad võrkkiiges, samal ajal kui toit kõikjal su ümber kasvab ja küpseb,” räägib permakultuuri guru Albert Bates, kes Eestis Lilleoru ökokülas loenguid pidas.

Bates on laias maailmas tuntud permakulturist ja tunnustatud permakultuuri (jätkusuutlike elukeskkondade kujundamise süsteem, mille eeskujuks on looduslike ökosüsteemide toimimine) ning asjakohaste tehnoloogiate õpetaja, kelle käe all on õppinud enam kui 60 rahvuse esindajad. Ta on 14 raamatu ja mitme ökoleiutise autor.

Bates on Ameerika ökokülade võrgustiku asutaja ja endine ülemaailmse ökokülade liikumise president.

Viibite Eestis esimest korda, milline on teie esma- mulje Eestist?

Mulle väga meeldib siin olla ja Eestit tundma õppida. Eesti on huvitav segu stiilidest. Siin on koos viiskümmend aastat sotsialismi, skandinaavia, balti, slaavi ja euroopa stiilid, mida on näha nii arhitektuuris, kultuuris kui äris. Seega on Eesti huvitav kompott väga erinevatest stiilidest.

Elate USAs Tennessee osariigi ökokülas juba 1971. aastast. Kuidas sai teist ökoküla elanik?

Millal muutusite keskkonnateadlikuks inimeseks?

Minu keskkonnateadlikkuse juured ulatuvad lapsepõlve. Lapsena veetsin palju aega looduses: ronisin mägedes ja õppisin kanuuga mööda järvesid ja jõgesid sõitma. Siis aga asusin New Yorki juurat tudeerima.

Pärast aastaid kestnud juuraõpingute lõpetamist oleksin võinud vastu võtta hästitasustatud töökoha New Yorgi advokaadifirmas. Et ma pole hingelt linnainimene, vajasin mõtlemisaega ja läksin hoopis kolmeks kuuks rändama Apalatšidesse, mis on üle 200 mäetipu kulgev 2000 miili pikkune mäeahelik. Jõudsin oma reisiga Tennessee ökokülla, armusin ja jäin.

Nii et teist ei saanudki advokaati?

Pidasin seitse aastat taluniku, möldri, hobusetreeneri ja muid ameteid. Siis tuli kohalik, kuid riigile kuuluv elektriettevõte välja ambitsioonika 20 tuumareaktori loomise programmiga.

Otsisin oma juurakraadi tõendavad paberid üles, pühkisin tolmust puhtaks ning läksin ja tegin ära eksamid, et omandada Tennessee osariigis kehtiv juristi tegevusluba.

Järgmised 15 aastat tegutsesin vabatahtliku juristina tuumaenergia vastu võitlevates kohtuprotsessides.

Kaitsesin radiatsiooniohvrite esindajana inimesi, kes olid töötanud radioaktiivsete jäätmete prügimägedel või tuumaelektrijaamades, esindasin kaevureid ja enam kui 700 aatomiveterani, kes olid Ühendriikide sõjaväes teenides olnud Nevada ja Bikini atolli aatomikatsetuste tunnistajaks ja surid seetõttu vähki. Nii teenisin elatist Tennessee ökokülas elades.

Hea viis ühendada töö ja elu kõrgemad eesmärgid. Kuid nüüd olete aastaid ringi rännanud, et levitada permakultuuri sõnumit. Mida permakultuur endast õigupoolest kujutab?

Mõni aasta tagasi hakkasin oma ametit muutma. Tahtsin juuramaailmast eemale, sest minu jaoks oli see liiga võitluslik. Asutasin metsaseeni kasvatava ettevõtte, millest sai peagi maailma suurim gurmee- ja söögiseentega varustaja.

Seente kasvatamisega tegeldes hakkasin paremini mõistma meie planeedi vajadusi, eriti just vajadust puude järele ja seda, kuidas luua seente abil tervem mets.

Mõtlesin, mida saaks meie seenefarm teha selleks, et luua koolituskeskus, kuhu inimesed saaksid tulla ja vaadata, millega me juba kakskümmend aastat tegelnud oleme: kuidas ammutada päikeselt energiat; kuidas käidelda jäätmeid; kuidas olla ettevõtlik planeeti kahjustamata; kuidas korraldada kogukonnas tervishoiuteenus, haridussüsteem – kõike seda, mille teerajajad juba aastaid olime.

Niisiis rajasin ökokülla koolituskeskuse, mille esimesed kursused olid permakultuuri teemal, sest just permakultuur tagab metodoloogia ja süsteemi, mis ühendab kõik ülejäänud keskkonnasäästliku eluviisi tõed.

Permakultuuri mõiste pole teie välja mõeldud. Milla ja miks see kasutusele võeti?

Permakultuuri mõiste sündis 1970. aastatel, kui Bill Mollison ja tema õpilane David Holmgren lugesid 1905. aastal ilmunud raamatut „Farmers of Forty Centuries“, mis rääkis põllumajandusest Hiinas ja Jaapanis, kus ei kasutatud väetisi, kuid sellele vaatamata suudeti tagada põllumaa viljakus ja piisav saak suurele elanikkonnale.

Kui Mollison ja Holmgren nägid raamatu alapealkirja „Permanentne põllumajandus“, ühendasid nad omavahel need kaks sõna ja said tulemuseks „permakultuur“, mis tähistas nende jaoks rohkem kui lihtsalt permanentset põllumajandust.

Tegelikult tähistab see termin permanentset kultuuri ehk perma-kultuuri, mis tegeleb sellega, kuidas ehitada maju, teid, ettevõtteid ja infrastruktuuri; kuidas hallata vee- ja inimsüsteeme. Kõigest sellest saab kokku teadlikult kavandatud ökoloogia.

Selle asemel et mõelda põllumajandusest kui lahingust loodusega, peaks sellest mõtlema kui teadlikult kavandatud ökoloogiast, kus inimene on osa suuremast süsteemist.

Seega mõiste „permakultuur“ tähendas algul permanentset põllumajandust, kuid hiljem selle tähendus laienes ja permakultuur hakkas tähistama ka permanentset kultuuri.

Täpselt nii. Näiteks ökoloogias ühinevad väga erinevad ja oma koostisosadelt kirjud süsteemid. Vajadus peavarju, toidu, kaaslase ja tervise järele – selleks kõigeks on vaja rohkem kui lihtsalt põllumajanduslikke teadmisi.

Kuidas ehitada maja võimalikult energiasäästlikuks? Kuidas luua süsteeme, mis ennast pidevalt täiustavad?

Hakkad mõtlema loodusele ja sellele, kuidas ta toimib.

Kui lõpetad vastasseisu ja võitluse loodusega ning ühined looduse rütmiga selles elegantses tantsus, avastad, et loodus vastab su vajadustele, ja sellises koostöös paraneb nii looduse kui inimese tervislik seisund.

Seega permakultuur omab väga laiaulatuslikku ja holistilist lähenemist elu eri külgedele.

Holistiline on sõna, mis tõepoolest hästi permakultuuri iseloomustab. Sa ei välista midagi. Permakultuuris on kõik probleemid ühtaegu lahendused, aga need on lahendused probleemidele, mida veel lihtsalt ei märgata.

Kombineerime probleeme, et luua lahenduste raamistik. Võin seda lähemalt selgitada.

Oletame, et mul on probleem reoveega, mis tekib, kui pesen pesu. Võtan ja kasutan reovett viljapuude kastmisveena. Et viljapuud ei omasta ammooniumi, panen viljapuude alla taimi, mis saavad suure hulga lämmastiku lagundamisega hästi hakkama. Need taimed on puudele kaaslastaimed, mis lämmastiku maapinnas kinnistades puid aitavad.

Puu vajab tolmeldajaid, nii et tolmeldajatel, mesilastel, peaks olema koht, kus elada ja tingimused, milles mett toota.

Tuleb mõelda, mida vajab puu, mida mesilane. Seda kõike on võimalik luua teiste asjade jääkidest. Ring saab täis ja selle lülid hoolitsevad üksteise eest ise. Aednik võib eemale astuda, sest loodus teeb tema eest kogu töö ära.

Kas permakultuuri peamine väärtus seisneb siis selles, et saavutada looduse ja inimtöö vahel loomulik tasakaal?

See vastab tõele. Kuid rääkida võib ka finantsilisest permakul-tuurist. Võime jälgida energia ja materjalide liikumist läbi küla või linna ja vaadata, mida linn suudab toota suures mahus ja mida on tal vähe. Näeme, kuidas linn toodab mürgiseid gaase, metaani ja süsihappegaasi, mis jõuavad atmosfääri, põhjustades globaalset soojenemist.

Ehk saaksime seda muuta, tootes metaangaasist energiat ja kasutades sütt pinnase parandamiseks, nii et see omakorda saaks luua rohkem toitu. Permakultuur tegeleb kõige sellega.

Permakultuuri viljelevates farmides kasvatatakse väga erinevaid põllukultuure. Kuidas selline süsteem toimib?

Monokultuurses põllumajanduses käib pidev võitlus loodusega. Mida kauem kasvatatakse ühel põllulapil üht kindlat põllukultuuri, seda enam hakkavad kahjurid seda põllukultuuri ründama. Umbrohi, kahjurid ja loomad arvavad, et taim on sinna nende jaoks istutatud, ja nende populatsioon kasvab.

Inimene omakorda peab hakkama otsima abi kemikaalidest ja putukamürkidest, kuid siis ilmnevad kemikaalide kõrvalmõjuga seotud probleemid. See on võitlus, milles loodus tugevdab pidevalt rünnakut ja kaitset.

Kui panna aga paljud põllukultuurid kokku kasvama, selgub, et on kooslused ja polükultuurid, kus põllukultuurid üksteist aitavad ja toidavad.

Taimed määravad ise, kus ja milliste taimedega koos on neile kasvamiseks kõige soodsamad tingimused. Seda põhimõtet tuleks inimestelgi taimekasvatuses jälgida.

Nii et kui vesi voolab, peatub see ühe taime juures, siis jälle teise taime juures ning juhib toitained ühe taime juurest teiseni. Tiikidega niisutussüsteemi lähedusse võib istutada taime, mis tapab sääsevastsed, ja sääski tootev tiik muutub hoopis sääselõksuks. Taimedes, mida peetakse umbrohuks, võib peituda suur väärtus, kuid neid ei osata sageli teineteist täiendavate kooslustena kokku kasvama panna.

Jääb mulje, nagu oleks permakultuuri puhul tegemist keeruka süsteemiga.

Seda on vaja õppida.

Permakultuur on väga lai valdkond, hõlmates eri teadusharusid: põllumajandust, geoloogiat, bioloogiat, geneetikat, ajalugu ja antropoloogiat.

Permakultuuri protsessid erinevad tüüpilisestest põllumajanduse protsessidest, sest traditsioonilises põllumajanduses kehtib üks-ühele seadus: mida enam energiat kulutad, seda suurem on saak.

Permakultuuri puhul tuleb kõige enam aega panustada just alguses: vaadeldes loodust, jälgides aastaaegade kulgemise rütmi, mullatüüpe ja ilmastikutingimusi. Võib veeta terve aasta loodust vaadeldes ja märkmeid tehes.

Alles pärast sellist aja- ja töömahukat uurimustööd saab loodusliku kooslusega hakata koostööd tegema. Lisad uuritud maa-alale mõne uue liigi, kasvatades nii selle loodusliku koosluse mitmekesisust; eemaldad mõne liigi, mis sellesse kooslusse ei sobi, ja istutad asemele mõne sobivama.

Mõne aasta pärast on tulemuseks väga keerukas paljude liikidega kooslus, mis on teadlikult, looduslikke süsteeme jäljendades kavandatud. Ajapikku saagikus kasvab, inimtöö määr ja ajakulu vähenevad, kuni lõpuks inimene võib loodud permakultuuri süsteemist välja astuda.

Permakultuur teeb aednikust nautleja. Selle sümbol on võrkkiik, sest mõne aja pärast puhkad võrkkiiges, samal ajal kui toit kõikjal su ümber ise kasvab ja küpseb.

Kui palju permakultuuri põhimõtteid viljelevaid kogukondi või ökokülasid maailmas leidub?

Umbes 15 000 - 20 000 ökoküla.

On huvitav näha, kus need paiknevad. Mõeldakse, et enamik ökokülasid asub kindlasti Saksamaal, Šotimaal või teistes arenenud riikides, kuid enamik neist asub hoopis Kagu-Aasias, nagu näiteks Sri Lankal või Brasiilias. Nendes külades ei ela rikkad inimesed, vaid tavalised külaelanikud, kes elavad looduses. Kuid need inimesed on ökokülade liikumiselt õppinud, et nad võivad viljelda mugavat ja õnnelikku elustiili, mis säästab planeeti. Nii et sellised inimesed on jätnud teadlikult vahele industriaalse kasvu etapi, millega seisavad praegu silmitsi arengumaad.