Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/19/7702939t1h1e24.jpg)
Coimbra läheduses tasub veel külastada Lusot ja Bussaco metsas asuvat hotelli. Sinna saab rongiga, 40 minutit hubast loksumist. Eriti mõnus on paika külastada pühapäeval. Vähem turiste, vähem inimesi.
Üleslöödud mammid ja taadid tormamas kirikukellade poole, kutsad otsimas varju, poed ja tänavad tühjad – ainult tuuleke hiilib. Tõeline Vahemere pühapäev. Muidugi ei saa unustada külapapit, kes rongijaamas hommikust õhtuni suitsu kimub. Vaatab oru poole, rüüpab veini ja kingib vahetevahel küllasaabujatele hammasteta naeratusi. Terves külas on palju iidseid veekraane, kust tervendavat mineraalvett saab võtta.
Võta aga pudel vett ja hakka mööda tolmuseid tänavaid, punakatustega majadest ja metsikutest viinamarjaaedadest mööda üles rühkima. Mida kõrgemale, seda võimsamad männimühakad. Värske õhk, laulvad linnud, igal pool vulisevad mägiojad ja -veed saadavad väsinud rändureid. Matk on kurnav ja suure tõusuga.
Natukese aja pärast hakkavad mändide vahelt kostma hääled, sisetunne aimab, et kuskilt on jälle ilu näha. Hea kujutlusvõimega inimesed võivad männimetsa ja avaraid vaateid silmitsedes ette kujutada Bussaco lahingut, kus Wellington 1810. aastal inglaste ja portugallastega Napoleoni armeed võitis. Prõmmisid püssid, rahulikud metsad olid täis agooniat. Inglasi ja portugallasi oli kokku 50 000, prantslasi vastas 65 000. Inglased ja portugallased ajasid prantslased tagasi kodumaale konni sööma ja veini limpsima.
Bussaco mets lihtsalt ei sobi prantslastele. Carla Bruni on liiga ilus, et seal esileedina kõndida. Kõik hakkaksid pigem teda kui loodust imetlema.
Hotelli poole rühkides Carla Brunit ei näe. Küll siristavad linnud, mändide vahelt võib leida rohelise veega iidseid tiike, kus valged luiged punaseid kalu taga ajavad. Mets on täis piknikupinke, igal pool sulisevad purskkaevud, lõhnavad magnooliad. Ümbritsevatel puistutel on ligemale 700 kohalikku ja eksootilist liiki, sealhulgas Bussaco seedrid. Tahaks olla armunud või koopainimene! Nii need higised matkajad muudkui nuputavad, mida nad tahavad, ja muudkui matkavad ja matkavad.
Teel märkad ürgset sõnajalaorgu ja ikka veel ei tea, mida tahad. Ja varsti – prauhti ja prõmmdi – ongi Bussaco palee silme ees. Tänapäeval on võimsast neomanuelismi stiilis ehitisest saanud hotell. Seetõttu näebki valgeid ettekandjaid, uhkeid šampuse ja suupistete laudasid väljas. Rikkad preilid ja härrasmehed ootavad veinielamusi.
Mingil veidral kombel meenutab kogu õhustik James Bondi filmi. Hotell on justkui loss, meremotiiivide ja ornamentidega kaetud seintel vohavad nöörid. Ehitis on Lissaboni Belemi torni ja Jeronimo kloostri kõrval üks manuelistliku arhitektuuri parimaid näiteid. Palee ehitati 1628. aastal karmeliitide jaoks, et nad saaksid seal jumalale lähemal olla. Naisi sinna ei lubatud, sest seks oli patt.
Ajalooüürikud räägivad, et mungad asusid sinna elama juba kuuendal sajandil. Ei tea, mida nad küll seal tegid, ilmselt läksid hulluks. Napoleon veel kõmmutamas ei käinud, kabelit polnud, et palvetada.
Palee kõrval on lilleaed. Munkade arvates pidi aed sümboliseerima Carmeli mäge ja maapealset paradiisi. Väiksed rohelised tiigid, viinamarjapõõsad, perfektselt pügatud roosid, hotelli fassaad – vaade ükskõik milliselt aiapingilt on meeliülendav. Ehk teevad koha ilusamaks paika ümbritsevad loodki.
Palee rajas kuningas Carlos. Ehitas selle seepärast nii uhke, et sinna naisi vedada. Paraku oli saatus tema vastu õel ja ta läks manala teele enne, kui loss valmis sai. Tema poeg Manuel II aga ei viitsinud ehitada, aga tahtis ikka sinna naisi vedada. Räägitakse, et Manuel veetis seal romantilist aega kuulsa prantsuse näitlejanna Gaby Deslys’ga. Seda märkas tollane kuninglik kokk, kes tegi ettepaneku, et koha võiks hotelliks muuta. Hotelliks see muudetigi, siis said kõik kuulsad ja rikkad ametlikult neiusid sinna tuua. Tänapäevani pakutakse hotellis omatehtud veini ja kohta peetakse koorekihi peatumispaigaks.
Teise maailmasõja ajal viibisid hotellis spioonidki. Paika nähes otsustasin ka mina spiooniks hakata või vähemalt ühe spioonifilmi kirjutada. Peategelasteks võtaksin Jose Barroso ja Herman Simmi. Film tuleks niisama ilus kui see paik.