Talasnali minnes arvesta sisemonoloogiga

Talasnali mägikülas saab igaüks endale sobiva hurtsiku valida. Foto: Erakogu

Ühel ilusal nädalavahetusel otsustasin Coimbrast välja minna. Võtsin suuna Lousãle, et matkata ja mägikülasid näha. Nelikümmend minutit bussisõitu mööda savikatustega mägikülasid ja -jõgesid.

Alguses kartsin. Ma pole kunagi mingi matkaja olnud. Ise tahtsin veel mahajäetud urkasse ööseks jääda! Järgmisel hetkel tahtsin käega lüüa. Küll ei sobinud mulle vihmapiisad, küll telgi puudumine, küll väsimus, küll see, et toitu polnud kaasas, küll üksindus!

Kuulasin teel olles kogu selle sisemonoloogi ära ja olin juba valmis loobuma, tunnistama enda täielikku läbikukkumist. Tundsin, kuidas minusse koguneb enesejälestus, viha oma argpükslikkuse pärast. Sisendasin endale, et ei taha susisev peer olla.

Astusin Lousãs bussist maha palavikulise enesetõestamise vajadusega: matkangi selle suure männimäe läbi! Jään ööseks ka!

Tormasin mööda uniseid tänavaid nagu poltergeist, tüüdates uniseid kohalikke küsimustega, kus asuvad kindlus ja mägikülad. Nemad ehmatasid muidugi maniakki nähes. Täristasin küsimusi nagu vanavanaisa automaat, samal ajal ruttu võileiba ja õlut alla kugistades.

Juhtnöörid saadud, põikasin korra kirikusse, et risti ette lüüa (kuigi ma pole kristlane) ja jõudu koguda, et see hullus üle elada. Siis tormasin juba pisikesest linnast välja, asfalteeritud mägiteed pidi üles avarate vaadetega kastanimetsade poole. Tõus oli üsna järsk ja ma isegi ei taibanud, et hingeldan ja higistan meeletult.

Lõpuks tervitasid mind iidne kindlus ja fluviaal (mägiorg). Võimas ja kajav mägiorg tekitas aukartust. Samal ajal olin elevil. Viskasin üsna kiire pilgu mägibasseinis lustivatele kohalikele, möödusin restoranist ja panin kohe edasi mägiteele.

“Noh, oled matkamees või ei?” esitasin endale väljakutsuva küsimuse.

Olen täielik null-matkamees. Marssisin, pilk maas, aina edasi ja edasi, endaga kõnelusi pidades. Teised matkahullud jälgisid mu loomalikku tempot ja rassimist ning pidasid mind arulagedaks. Sonisin nagu jobu: “Sa ei anna alla, lollakas! Sa ei anna alla!”

Esimese pooltunniga olin läbi kui Portugali majandus. Õnneks jäi aega ümbrust vaadata. Millised mühisevad kastanipuud, avarad vaated sügavatele orgudele ja kaunilt vulisevad mägiojad! Ja õhk – see oli võimaluste, rammestuse ja ilu õhk.

Kui jõu tagasi sain, võtsin asja rahulikumalt. Hakkasin teekonda nautima. Nautisin rühkimist, seljakoti raskust, mägiõhu kergust ja lindude sirinat. Tegin pause, et mägiallikatest juua ja putukaid uurida.

Maailmast eemal, aga võlumaailmas

Peagi paistis puude vahelt Talasnal koos oma viinamarjasaludega. Mäekamarale olid tikitud pisikesed kiltkivikülakesed, mõned katuste ja akendeta. Mõni aga uhkelt üles vuntsitud. Kõiki läbistasid pisikesed mägiteed. Mahajäetud majad ja metsikud viinamarjad.

Tasapisi avanes võlumaailm. Õrnalt krabisesid jalgade all lehed, kui rühkisin üles mööda rohust mägiteed. Iga natukese aja tagant uus kiltkivimajake. Kui alguses leidsin vaid mahajäetud, sissevarisenud katustega hurtsikuid, siis hiljem jõudsin ülesvuntsitud majade juurde. Vaatasin sõnatult kõike: armsad puurõdud, kaljudesse tahutud uksed, metsistunud viinamarjapõõsad ja vaikselt lonkivad kohalikud ilunautlejad. Briis puhus pisikeses külas inspiratsiooni, ümberringi vulisesid ojad ja sädistasid linnud.

Uhkete aedade elanikud pügasid puid ja pühkisid tolmu. Imetlesin puust silte ja ritta seatud potitaimi ja tundsin, et see on üks kaunemaid paiku, mida eales näinud olen.

Talasnalist õnnestus mägiradasid pidi edasi liikuda. Kui lõpuks Casa Novali, teise kiltkivikülasse jõudsin, ronisin ühe kauni maja katusele, istusin maha, kuulasin vaikust... Täielik hingerahu!

Mu kulgemist luurasid puude vahelt kiltkivimajad. Samuti paistsid katuselt heinased mägiteed ja Lousã savikatused. Üritasin kujutada ette neid parkunud kätega vanamehi, kes 50ndail ümberkaudses orus viinamarju kastsid ja sättisid.

Tuulasin mahajäetud majades, tunnistasin tahmaseid asemeid ja sisselangenud pööninguid. Isegi kui pealtnäha on elu sealt lahkunud, ei lahku hingus sealt kunagi. See hingus väärtustab mägiõhku, avarat vaadet valge-punasele Lousã linnale.

Kui enamik põlluharijaid 50ndail külast lahkus – majanduslikult ei suudetud konkureerida oru põhjas oleva linnaga –, julges mõni jääda.

Nad leidsid ikka hingetugevust, et isegi vaese ja virelevana seda maalilisust salvestada! Nad rüüpasid majakatustel potskust veini ja jälgisid, kuidas päike õõtsuvaid rohukõrsi soojendas. Neid ei häirinud ümberkaudsete majade tühjus, elu olematus. Nad pühitsesid päikest, mis oli nende katuse oranžiks põletanud.

Mida kuradit sa teed siin?

“Mida kuradit sa teed siin! Jah, on ilus ja puhas, aga sina pole matkaja ega ööseks jääja!” pean sisemonoloogi. Hakkasin pooldama Coimbrasse tagasiminekut. Järsku aga täitus mägiküla õiendavate turistidega. Käis pidev pildistamise. Taipasin, et vajan üht päeva eemal tsivilisatsioonist ja tema arengutest.

Otsustasin ööseks jääda, et elada üksinda üle öö, et natuke akusid laadida, ürgsusega üheks saada. Peagi loivasin ühe mahajäetud maja juurde. Avastasin sealt tolmuse, kiltkive täis madratsi. Puhastasin selle ära ja viskasin peale magamiskoti. Viskasin pikali põhulõhnalisele asemele, närisin heinakõrt ja hakkasin päikeseloojangut ootama.

“Jah, olen romantiline jobu! (Jah, mina olengi meesversioon romaanist “Söö, palveta, armasta”!)“, ütles sisehääl.

Muidugi ei olnud ööbimine seal mägikülas roosiline. Läksin oma potentsiaalse uue kodu juurde, toppisin ennast riidesse kui miilenki ja üritasin kuidagi voodit sättida puruse ja kopitanud madratsi peale. Kuigi niiske mägiõhk oli hästi värskendav ja tsikaadide sagin suigutas unele, tekitas lagunenud aknast ja ukseava vahelt sisse hiiliv tuuletõmbus migreeni. Pidin kogu öö liikumatult püsima, et külmavärinaid tagasi hoida. Lõdisesin ja kirusin: “Mida ma küll sellises mägikülas teen!”

Mäletan, et ägasin terve öö palavikulise sonimise ja une vahel. Veel rohkem suurendasid mu paranoiat kõiksugu krabinad ja sahinad. Kõige tipuks pidin, hirmuhigi otsa ees, istuma ja vaatama majast mööduvaid hulkuvaid koeri, kes niutsudes ja lörisedes mingeid zombie’sid meenutasid. Üllatavalt romantiline oli uinuda nende paaritumishelide saatel.

Tagasi koju küla kaudu

Aga hommik? Ma ei unusta iial seda päikest, mis linna ja oru kohale tõusis, valgustades terrassivälju ja teisi kiltkivikülasid. Linnud hakkasid siristama, kui mina unisena ennast jääkülmast ja heinasest pesast välja ajasin. Ehmatasin varajasi matkajaid, kes eales ei osanud oodata, et hurtsikust Eesti Nipernaadit võib leida.

Kui ma seal mäe jalamilt alla vaadates oma edasisi plaane nuputasin, hakkasid vihmapilved vaikselt kogunema. Pakkisin ruttu asjad kokku ja asusin teele. Varsti hakkas sadama, kogu org muutus uduseks ja niiskeks. Alla jõudes ei otsinud ma vihma eest varju, vaid võtsin suuna tagasi Lousã poole.

Jõudsin enne bussi teha väikse linnatuuri. Kohaliku kiriku ees nägin laata ja tundsin mingit veidrat energiasüsti. Miski seal inspireeris, liigutas mind nii väga, nähes neid hallipäiseid papisid ja mammisid kannatlikult oma keraamika, puutöö ja raamatute ees ootamas. Nad olid seal kohal iga pühapäev ilmast ja tujudest olenemata. Nad olid kohal isegi siis, kui ei suutnud midagi müüa. Nad olid kohal päevadelgi, millal nende kunst kellenigi ei jõudnud.

Mind võlus üks krobelise näoga papi, kes päevavarju all oma autokummidest tehtud diivaneid ja toole müüs. Need värvikad toolid olid tõelise argikunsti näited. Paraku ei paistnud seal kedagi olevat, kes neid ostaks. Väike linn ju ning väiksed soovid.

Kui lõpuks Coimbrasse jõudsin, läksin esmalt koolisööklasse. Kõik need mukitud mimmud, uhkelt üles löödud portugali poisid ja muidu toredad tudengid vaatasid üht metsistunud, määrdunud, karvas eestlast nagu hernehirmutist. Ma ei tundnud isegi piinlikkust oma mustade sõrmeküünte pärast. Ma sain sooja ettekandja muhelemisest. Ta ilmselt teadis, et sellise ilu nägemine nagu Talasnal oli kogu seda mustust ja pori väärt. Hiljem pärast pesu ja raseerimist, puhtad riided seljas, olin jällegi tänulik vee ja oma voodi eest.