Piparmünditeega õhtu muuseumis

Klassikud Kreutzwald (Elmar Trink) ja Koidula (Kaili Viidas) ärkavad ellu ning omaaegne muuseumiruum viib vaataja ärkamisaega. Foto: Urmas Luik

Väljas on soe juulikuine õhtupoolik. Veepudelita ei kannata ringi käia ja parema meelega oleksin rahulikult kusagil varjus. Selle asemel kiirustan Koidula muuseumi poole, kus õhtuses kavas on dokumentaaldraama Lydia Koidula ja F. R. Kreutzwaldi kirjavahetusest ning pool tundi enne seda muuseumituur.

Kui ma minuti täpsusega meeldivalt jahedasse muuseumi jõuan, on seal vaid paar külalist. Mõne aja möödudes hakkab inimesi klassituppa kogunema ja rahva ette astub ülemöödunud sajandile omaselt riietatud muuseumijuhataja Elmar Trink. Etenduse alguseni on jäänud kümmekond minutit, täpselt paras aeg kiireks loenguks-majatuuriks.

Mängima hakatakse Aino Undla-Põldmäe kirjutatud dokumentaalnäidendit „Viru laulik ja Koidula“. Esimest korda lavastati tükki 1967. aastal Pärnu teatris, hiljem on seda paaril korral mängitud Eesti draamateatris (1969 ja 1982). Näidendi aluseks on Koidula ja Kreutzwaldi pea kuus aastat kestnud kirjavahetus, mida tihtilugu sajandi armastuslooks on nimetatud.