Juhtkiri: Surm vetevoogudes

Pärnu Postimees. Foto: PP

Ütlemine, et joodikul on meri põlvini ja poriloik ninani, ei taha enam paika pidada. Selle aasta uppumisstatistika kohaselt on joodikud kas kasvult lühemad või on mingi muu häda, aga uputakse, ja õige rumalalt. Värskeima näitena meenuvad kaks tegelast, kes läksid järvele laste kahemeetrise kummipaadiga, mis õhust tühjaks jooksis ja ühe mehe elu nõudis. Eile polnud isegi veel surnukeha leitud.

Möödunud aastal uppus kogu aasta jooksul 56 inimest, neist esimese seitsme kuuga 28. Juuli pole veel läbi, kuid tänavu on uppunud juba 32 inimest. Ikka selliseid, kes täies tööjõus või kel elu olnuks kogunisti suuremas osas ees.

Ujuvvahendites on tüüpiline puudus see, et pole päästerõngast ega kanta päästevesti. Ütlemine päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi uinutab valvsust. Häda ei pruugi tulles hüüda ja kui ollakse juba hätta sattunud, võib juhtuda, et hüüdmist keegi ei kuulegi. Nagu Muhus, kus mees uppus paljude rannaliste silme all, aga keegi ei saanudki arenevast tragöödiast aru.