Folkloorifestivalil lendasid kaikad ja killud

Uhkete tanudega Surju rühma tantsijad Pärnumaalt. Foto: Ants Liigus

Kaheksandat korda Eestis toimunud folkloorifestivali raames pühapäeval peetud Pärnumaa pirand võõrustas nii kohalikke kui lõunamaa temperamentseid kollektiive.

Pühapäevase Pärnumaa pirandi kontserdid moodustasid vaid osa 29. juunist eilseni toimunud festivalist. Pärnus leidis aset üks kolmest festivali peakontserdistki.

Festivali avasid keskpäeval Lastepargis Pärnu ja Pärnumaa kollektiivid. Memmede ja taatide jalakeerutustega tutvustati publikule lustakaid simmanitantse. Rahvatantsuansambli Kajakas hoogsas etteastes esitati rannarahva tantse.

Rääma tantsurühma Räämakad liikmed olid triibuseelikute asemel 19. sajandi kübarad-kaabud pähe tõmmanud, end elegantsetesse jakikestesse riietanud ja esitasid ajastu seltskonnatantse. Nende juhataja põhjendas seesugust repertuaarivalikut asjaoluga, et folkloor pole ainult regilaul, vaid elamisviis, ja saja aasta pärast võime siinsamas muruplatsil näha praegusaegseid tantse.

Et folkloor pole ainult vanadele, vaid pidevas edasikandumises, tõestas laste folkloorirühm Perno Läte, kelle noorim liige oli kõigest viieaastane.

Keskpäevapäike peletas pealtvaatajad puu varju. Küproselt pärit trupile Vasilitzia tegi aga palavuse asemel muret hoopis tantsimine murul. Laval jalgu loopima harjunud Küprose noored tunnistasid, et see neil siiski esimene kord murul tantsida pole. Sama festivali raames on seda sel suvel juba ette tulnud. Küprose tantsijate näol on tegu enamjaolt keskkoolinoortega, kes huvituvad traditsioonilisest muusikast, kostüümidest ja ajaloost.

Õhtusel peakontserdil võis peale pargis nähtu nautida mehhiko rõhklööktantsu, mida saatsid eeslilõualuust valmistatud rütmipill ja mitmesugused kitarrid, ning Lodi linnast pärit itaallaste hoogsaid samme.

Rühm Terra del Sole (Päikesemaa) esitas Põhja- ja Lõuna-Itaalia rahvamuusikat ja tantse, mis pärinevad aastatest 1700-1800. Muusikud ja tantsijad ise ütlevad oma kaasahaarava etenduse kohta, et tegelevad sellega hobikorras kaks korda nädalas.

Kuulajale, kes harjunud kaasa elama vaid naaberrahvaste rahvamuusikakollektiividele, võis päris ehmatavalt mõjuda Küprose neiu õlalt kildudeks kukkunud vaas. Siiski tähistas see vaid purustamise algust. Viimasena lavale jõudnud portugallased demonstreerisid kaikavõitlust, mille käigus ühe eriti agara võitleja kepp murdus ja publiku hulka lendas. Üks hirmunud pealtvaataja tormas seepeale saalist välja.