Kihnu esimene mere pidu tõendas, et olulisem UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirjast on saarerahva ühtehoidmine ja tahe kanda põlvest põlve eripärast kombestikku.
Kihnu mere pidu lõppes kivilaeva nime valimisega
13. juuli 2010, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SA Kihnu Kultuuriruumi algatatud “kaluritõpääväle pühendet vesti-val” oli üritus, millele panid õla alla kohalike kõrval kultuurkapital, siseministeeriumi Kihnu regionaalprogramm, ja nad ei pea pettuma.
Eheda Kihnu köögi, käsitöö ja laulu-tantsu kõrval oli kavas akadeemiline osa, mis lõppes Kihnu mere seltsi ettevõtmisel ehitatavale kivilaevale nime Altära panemisega. Tänapäeva mehed ei taha kuulsatest esiisadest kehvemad olla, seepärast on 19 meetri pikkuse ja 5,6 meetri laiuse aluse emapuu ja mastipuud juba saarel ootel ning projekteerimine alanud.
Kaluritepäeva näitus
“Kihnus on ju majad püsti pandud ja jõukus majja toodud kivilaevadega, see tähendab kivide veoks kohandatud purjelaevadega, mis meie rannas ehitati ja millega veeti kive Tallinna ja Riiga ning Pärnu muulidesse,” mainis Kihnu vallavolikogu esimees ja MTÜ Kihnu Mere Seltsi liige Paal Põlluste, kes on üks ajaloolise laeva ehitamise mõtte ergutajaid.
MTÜ Ajalooliste Laevade Seltsi liikmed julgustasid kihnlaste plaani seminaril ja 1939. aastal Norras ehitatud kahemastiline kahvelkuunar Kajsamoor lubas ennast Kihnu kai ääres imetleda ning selle kapten Herki Haldre toetas reisijate rahaga kihnlaste kivilaeva ehitamise plaani.
Kihnlaste laevastikus oli 19.-20. sajandi vahetusel ligi 70 iseehitatud laeva, millest suurimad, kolmemastilised, seilasid ookeanidelgi. Purje- ja mootorlaevade mustvalgeid pildisuurendusi ja mõnusaid kihnukeelseid selgitusi andis uurida jõujaamast kohandatud tantsuruumis, kus Kihnu Virve oma pereansambliga “Meri on, meri jääb …” laulis ja tants uude päeva välja kestis.
Kihnu muuseumis on aga heinakuu lõpuni üleval näitus “Kalurid aerpa ning pühädess”, mille avamisele kogunes kenake rahvahulk. Muuseumi juhataja Maie Aav möönis, et kalurkond on elujõuline ja sellel püsivad tavad ning perede söögilaud saab kaetud.
Seepärast on Kihnus juuli teisel pühapäeval nõukogude ajast saadik kaluritepäeva tähisatud, esimest korda tehti seda nii suurejooneliselt, rahvapeona ja majanduse ergutamisele mõeldes.
Naiste näpud töös
Kihnu naiste võrratule käsitööoskusele sai kinnituse “kä-sitüe ning rahvusliku toedo luadaplatsil” sadamas, kus tegijate hulgas troonis 75 aasta juubeli puhul näitusega Ärma Roosi oma kudumite ja tikanditega ning kus seletamisega kitsid ei oldud.
Näiteks või naiste krae neljavärvilise pitsi punumine 16 pulgaga, kus heinapepredega täidetud padjale kinnitatakse töö ahvenaseljauime luudega.
“Nööpnõel läheb roostetama, kui töö jääb seisma,” rääkis pitsimeister Anne-Mai Buravkova. “Keerulist pole siin midagi, pead ainult meeles pidama, millised pulkade paarid tulevad, ja keerud peale keerutama.”
Uudistajaid jagus mutihargi juures Silvi Suti ja Elvi Vesiku ümber. Naiste seletuse järgi on selle tööriistaga võimalik võrgukudumise ja -parandamise kõrval lina, säärepaelu ja vöösidki kududa.
Haugata sai “apõndõt kurke” ja “iäädikäräemegä” leiba ning näsida kuivatatud lesta ainsa importkauba, Seto kuningriigi märjukese kõrvale, mida meister Ain Raal janustele maitsta andis.
Meeste käsitööd üritab SA Kihnu Kultuuriruum taastada jõujaama seinte vahel, kus mereseltsi liikmete algatusel pandud uued aknad, korralik põrand ja vastvärvitud uks ees.
Majanduse elavdaja
Kihnu mere päevad kui rõhuasetusega kalurite üritus oli laiema kõlapinnaga ning andis küllap eneseusku nii korraldajatele kui osalejatele. Majandus on ju see vaal, millel elu edenemine püsib nii mandril kui saarel, ja Kihnus kui suvises turismimagnetis saabub sügisega kevadeni kestev vaikus.
Kihnu omapära on mujalt tulnule väärt elamus, olgu siis vaimses või kõhtu täitvas mõttes. Ja seda mängitakse julgelt välja, näiteks või Kurase kohviku menüüs, kus kohalik pakkumine on praad “Kihnu päike”, mis tähendab praetud lesta lisanditega.
“Rahvas saab kokku, üks kord pidu pidada ja kihnlane saab ennast näidata,” arvas pulgapitsimeister Buravkova. Sama mõtet kinnitasid paljud kördikandjad.
“Kuigi tegemist on rohkem – meil näiteks terve suguvõsa rookis kala, et toidulaadale tulla –,on see väga tore ettevõtmine,” rääkis Pihlaka perenaine Taivi Laos.
“Üritus seisis püsti nii-öelda kolme vaala peal, need on Kihnu Kultuuriruum, Kihnu mere selts ja vallavalitsus – nemad olid peakorraldajad, organiseerijad, kellega liitusid valla asutused, Kihnu õpilasmalev ja “nuõrdõseltsi” vabatahtlikud,” mainis SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas. “Peale selle olid ülitihedad tööpäevad Kihnu ettevõtetes töötajatel, enamik saare noori oli tööülesannete tõttu rakkes.”
Oskuslikult oli fotonäituse pinnana kasutatud külmhoone kaubalaadimise poolne osa, mis sobis esinemislavakski.
“Mere pidu läks nii väga korda, et tagasiteed enam pole, traditsioon on loodud ja pidu toimub järgmisel aastal taas kaluritepäeva ajal, selleks hakkame valmistuma juba nüüd,” kinnitas Mare Mätas.
Kaluritepäeval võtsid mõõtu rahvuslikel spordialadel päevakangelased. Manija ja Võiste eest näppas esikoha Kihnu võistkond ehk Ennu brigaad. Tavakohase Kihnu jooksu 11 kilomeetrit läbis meestest kiiremini Tauri Hunt (00.52.30) ja naistest Kaja Vals (1.04.58). Lapsi läks õukohasele rajale ligi 30.
Kihnus on veidi üle 600 püsielaniku. AS Kihnu Veeteede laevad tõid merepeo ajal saarele ligi 1400 külalist, neile lisaks veel mitme riigi jahtide ja lõbusõidulaevadega tulnud.