Kuskil peab olema kirg, mis tekitab selliseid tundeid, nagu võib lugeda arvukatest romantilistest teostest.
Madame Bovary – see oleme meie
13. juuli 2010, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuskil on kindlasti see õndsalik koht, mis teeb hinge nagu võluväel õnnelikuks. Kuskil on keegi, kes toob elustunud unelmad täiuslikul hetkel täiuslikus pakendis … See on ju nii, see peab nii olema, sest seda lubavad raamatud (naisteajakirjad, eneseabiraamatud, õnneliku elu käsiraamatud) ja ma olen seda väärt?!
Gustave Flauberti “Madame Bovary. Provintsikombed” on raamat, mida peetakse kogu läänemaailmas täiuslikuks kunstiteoseks. Prantsuse igihaljas tähtteos, mis ilmus aastal 1856. Pealispindselt lihtne lugu provintsiarsti noorest nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja mürgitab end. Sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus.
Väidetavalt mõistis Gustave Flaubert oma tarkuses, et romantism on alati luhtumisele määratud, sest ta püüdleb kättesaamatut. Samal ajal ei jäta romantik targas hinges iialgi oma vaidlust selle üle, kuidas saab inimene loobuda oma kesise elu ümberkujundamise püüdest, kuidas ta saab keelduda seda oma unelmaile lähendamast. Sellel vaidlusel ei ole lõppu. Ja nii nentiski Flaubert: “Madame Bovary, see olen mina.” Parafraseerides: mada-me Bovary, see oleme meie.
Kirjandusklassika teatriversioon on alati omamoodi julgustükk – on ju juba koolikirjanduse varamusse kuuluva loo kangelastest igaühel oma ettekujutus ning teose selgeks õpetatud-õpitud-mõeldud tõlgendus. Ja valdavalt on klassika püha – nii on kõik lihtsam ja selgem. Vaatajat huvitab eelkõige, mida on dramatiseering esile tõstnud, kuidas on elavdatud tegelased ja mismoodi jääb kõlama lõpplahendus, sest süžee ise üllatusi pakkuda ei saa. Võrdlemine on paratamatu. Vaataja paindlikkus pannakse aga proovile: dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu on Endla suvehooaja uuslavastuse “Madame Bovary” puhastanud kõigest üleliigsest. Kuid sisse on toodud samavõrra uusliigset. Kontsentraat originaalloost jätab lapse siiski koos pesuveega välja viskamata.
Näidendi register on konstateeriv: rollid on algusest peale oma kindla joonisega, mis valdavalt lõpuni välja veavad. Esimeste stseenidega tuuakse nad omaksvõtmiseks oma terviklikkuses välja, aja kulgemist ja tegevuspaikade vaheldumist markeeritakse osavalt kõigi lavaliste vahenditega.
“Madame Bovarys” on ilusaid ja tehniliselt leidlikke stseene pöördlava ja maitsekalt mõjuvate valgus- ja videoprojektsiooni efektidega. Lavakujundus, muusikaline kujundus ja kostüümid on täpsed, maitsekad ja diskreetsed – see on väga võluv. Osa aplausist kuulub kindlasti kunstnikele Andrus Jõhvikule ja Reet Ausile.
Ilusa esiletõusmist abistavad seevastu jämekoomikasse langevad ja mitmemõttelised stseenilahendused, mis oma kontrastsusega ei lase lool ainult ühes helistikus kõlada. Näiteks otsekohene ja robustne jala amputeerimise stseen, Tuhkatriinu tsitaat, Hamleti vaim, Quasimodo, miim – need ja teisedki on kõik see uusliigne, mida Palu lavastuses kasutab. See tunde- ja tõlgendustoonide vahetamine kindlustab tempo, mis ei jäta just ülearu aega tegelaskujudesse süvenemiseks.
Ma olen seda väärt!
Lavastus keskendub nimitegelasele, madam Bovaryle, kes omakorda keskendub ainult iseendale ja oma tundeihalustele. Piret Lau-rimaa kehastuses on madami puhul tegemist varjamatult enesekeskse ja neurootilise naisega, kes on veendunud, et ta on väärt paremat elu. Ta ei vaeva ennast liiga kaua mõtetega abikaasakohustustest ega pühendumisest. Ta on kindel, et keegi peab tulema ja tegema ta õnnelikuks. Kui seda ei suuda tema oma mees, peab see olema keegi teine. Ta jookseb oma ettekujutusele õnnest poolele teele vastu ja kaugemalegi.
Laurimaa mängib kangelanna just nii reljeefseks kui vaja, vältides oma mängus ülearust ja ebaolulist – see hoiak on tunda. Veenvuse päästab lõpustseen, kus kõlavad dramaatilisemad noodid, mis kajaloodina lubavad aimata kangelannas sügavusi, mis lõpuks kaastundmusigi tekitavad.
Madam Bovary kaasat, provintsiarst Charles Bovaryd mängib Jaan Rekkor, keda on suur rõõm taas koduteatris mängimas näha. Romaanist kinnistunud ettekujutus viletsast mehest ja keskpärasest arstist saab alguses küll lüüa: Rekkor on esimeses vaatuses tõsiseltvõetavam, kui oodanuks. Edasi mängivad koomilised stseenid ta läbikukkujaks ja lihtsameelseks, abitukski, seda kindlasti eelkõige väliselt – südameheaduse ja inimlikkuse mõõtmes talle selles loos võrdväärseid ei ole.
Teistes rollides on meeldejäävamad Ago Anderson apteeker Homais’na, Sepo Seeman maa-aadlik Rodolphe Boulanger’na ja Sten Karpov Leon Dupuis’na – võtmetegelastena on neil lihtsalt rohkem mänguruumi ja -aega.
Head tükid räägivad meist, halvad neist
Lavastus “Madame Bovary” jätkab Endla repertuaaris juba välja kujunenud tava, kus vaatajate ette tullakse n-ö isetehtud tükiga – ise dramatiseerime, ise lavastame, ise mängime. Seetõttu on võimalik esile tuua tunnuslikku. Üldpilt on eelkõige mänguline: “Ma-dame Bovarys” on esiplaanil pigem visuaalsus ja liikuvus kui tekst, paus, mõte või analüüs. Paras annus eneseirooniat ja küünilisust tervendab seda liikuvat mängu – nii mõjuvad grotesksemadki hetked põhjendatult või vähemalt stiilis “miks mitte – jälle huvitavam”. Huvitavam jah, aga üllatusmoment laseb ennast oodata. Hea, et ei pingutata jõuetult üle kellegi ega millegi muutmise sooviga – selline pigem nentiv register jätab järeldusvabaduse, mis on vaataja suhtes igati aus.
Igatsused ja unistused on inimeseks olemise pärisosa. Ikka kiputakse ootama, et keegi toob õnne – et see on midagi, mida tuleb oodata, midagi inimese enda välist. Romaani “Madame Bovary” klassikaline õppetund on selles, et inimene on vähem õnnetu ja komistab harvemini, kui ta lepib eluga nii, nagu see on. Lavastus “Ma-dame Bovary” õhutab aga isekalt ja elujanuselt (tänapäevaselt?) kirglikke hetki püüdma, maksku see kas või elu hinna.
Laupäevases intervjuus Pärnu Postimehele (küll hoopis teisest lavastusest rääkides) sõnab Roman Baskin: “Head tükid räägivad meist, halvad neist.” Kes endas bovarismi ära tunneb – kas siis klassikalises või tänapäevases mõttes –, võib sellele ütlemisele toetudes lavastuse “Madame Bovary” heade tükkide hulka liigitada.