Toomas F. Aru: Pärnu kliiniline uurimine

J. Barbaruse nimelise kontrakultuuri keskuse inimhingede insener Foto: PP

Idee oma sünnilinna Pärnut kliiniliselt uurida tekkis siis, kui ma Facebookis tõstatasin teema, et mul on tekkinud uutmoodi häbi. Nimelt häbenen linna, kus ajan oma asju. Põnev oli see, et inimesed hakkasid sellele reageerima, ja tuli välja, et ma pole ainuke, kes häbeneb Pärnut.

Pärnu kliinilisel uurimisel toetun Medicina kirjastuse välja antud “Psühhiaatria” raamatu peatükile “Kliiniline uurimine” lk 22-25. Eelduseks kõige selle lugemisel peaks olema abstraktse mõtlemise võime ja huumorisoon.

Kui oled selle läbi lugenud, võid asetada mõne sündmuse sellesse kliinilisse uurimisse, näiteks Sõpruse müük, Järvesalu, Toomas Kivimägi uus auto jne. Vastuse võid postitada kommentaaridesse.

Välimus ja käitumine

Linna välimus ja käitumine annavad juba esimesel kohtumisel vihjeid tema suhtumisest endasse, võimest enese eest hoolitseda, suhtumisest linnas elavatesse inimestesse ja külalistesse ja peamistest haigusnähtustest. Sageli avaldub linna käitumises tema tähtsaim häire vähemalt vihjamisi.

Raskes depressioonis linn on passiivne, kaotanud oma vitaalsuse, halva rühiga, hoolitsemata, kõhnunud ja väsinud, näeb välja vana, endasse sulgunud ja temast õhkub lootusetust. Osa skisofreeniat põdevaid linnu on kaotanud oma tegutsemisvõime sel määral, et ei hoolitse enam üldse puhtuse eest. Teatud linnahäirete korral võib linna iseloomujoonte võimendumine avalduda supermoodsas arhitektuuris või isegi võrgutamispüüdes.

Suhtumine uurimisse ja ravisse

Linna suhtumise uurimisse peaks alati linna haiguslukku kirja panema. Samal ajal ei tohi unustada, et linna reaktsioonid võivad peegeldada uurimustingimusi. Nii võib linna agressiivne suhtumine seletuda vastu tahtmist ravile toomisega või vahel uurimise ajal osaks saanud solvanguga.

Enamasti on linnad koostööaltid, huvitatud ja sõbralikud. Parimal juhul on nad avameelsed ja ausad, kuid vahel kaitseseisundis, reserveeritudki. Raskemate häiretega linn võib suhtuda uurimisse hoolimatult või isegi olla vihane. Äärmisel juhul ei nõustu linn üldse uurimisega ja keeldub igasugusest koostööst.

Motoorika ja žestid

Linna motoorika osas peaks eelkõige tähelepanu pöörama motoorse aktiivsuse tasemele, mis ühtlasi peegeldab linna sisemaailma. Linnamotoorika häired võivad eelkõige väljenduda pidurdatuse, retar-datsioonina, mis depressiooni korral avaldub kaasliigutuste vähenemise, aeglustunud liikumise ja miimika kadumisena või spontaansete liigutuste, aktiivsuse ja reageeringute tunduva vähenemisega kata-toorse stuupori seisundis.

Klassikaline linna motoorikahäire on katatoonse sündroomiga kaasnev vahajas painduvus, millele on iseloomulik, et linn jääb püsima asendisse, millesse ta on pandud.

Meeleolu ja emotsioonid

Afekti, emotsionaalset reaktsiooni, hinnatakse nende muutuste põhjal, mida kõrvalseisja märkab linna näol või tema käitumises, näiteks siis, kui talle millestki räägitakse. Kui linn reageerib lõbusale seigale naeruga, on tema emotsionaalsed reaktsioonid tõenäoliselt normaalsed.

Kui reaktsioon on nõrk või puudub, hinnatakse afekt piiratuks või alanenuks. Ebaadekvaatne afekt tähendab emotsionaalset reaktsiooni, mis ei sobi olukorraga kokku. Näiteks linna suhtumine naljatlevalt või neutraalselt asja, mille sisu on traagiline, võib olla psühhoosi sümptom.

Mõtlemisfunktsioon ja  kõne (retoorika)

Uurimise seisukohast on huvitav pöörata tähelepanu just retoorikas toimunud muutustele. Uurimisel peaks hindama retoorika spontaansust, kiirust, valjust, rütmi ja sisu. Retoorika võib olla aeglustunud, nagu tihti depressiooni puhul, või kiirenenud ja rõhutatud või isegi ärritatud, nagu maania korral.

Mõtlemisfunktsiooni hindamisel on tähelepanu objektiks ühelt poolt mõtlemisprotsess ise ehk see, kuidas faktid üksteisega seostuvad, ja teiselt poolt mõtete sisu, mis iseloomustab seda, mida mõtlemisprotsess toodab. Mõtlemisprotsessi häired võivad avalduda maniakaalse mõttelennuna või skisofreenia korral üldiste mõtlemishäiretena, nagu assotsiatsioonide lõtvus, inkoherentsus ja sõnasalat, neologismid, üllatavad seosed või mõttekäigu pidurdatus.

Mõtlemise sisus võib olla mõtete nappust või siis jälle kinnisideid, hirme ehk foobiaid, sundmõtteid ehk obsessioone, luulumõtteid või mõjutuselamusi.

Tajumisfunktsioonid

Linna tajumisfunktsioonide peamised häired on ebatajud ehk hallutsinatsioonid või meelepetted. Hallutsinatsioonid kaasnevad psühhoosidega ja neid võib esineda kõigis linnajuhtimise valdkondades.

Orientatsioon

Linna orientatsiooni hinnatakse aja, koha ja enda linna suhtes.

Mälu

Linna mäluhäirete testimisel kasutatakse lihtsaid küsimusi uurimaks, kuidas linn mäletab äsja kuuldud asju, kas ta suudab neid kuu pärast uuesti meenutada. Lühimälu alla kuuluvad eelmiste kuude sündmused. Uurija võib näiteks küsida, kas linn mäletab, mida ta korda saatis näiteks kolm kuud tagasi. Eri tüüpi mäluhäiretega on tegemist siis, kui linn ei mäleta mitmesuguseid sündmusi, mis on juhtunud vähemalt mõni kuu või mitu aastat tagasi. Niisuguste häirete testimiseks piisab sellest, et küsitakse tõestisündinud minevikusündmusi.

Üldteadmised

Üldteadmiste testimisel soovitakse umbkaudu kindlaks teha, kas linna teadmiste tase on tema haridustasemega võrreldes märgatavalt langenud. Selle väljaselgitamiseks võib küsida midagi aktuaalsetesse sündmustesse, linna geograafiasse ja ajaloosse puutuvat.

Linna võib veel testida: arvutamisoskuses, lugemis- ja kirjutamisoskuses, ruumilises kujutlusvõimes, keskendumisvõimes, abstraktse mõtlemise võimes.

Kriitikavõime, haigustunnetus ja raviolu

Kriitikavõime ja haigustunnetus on olulised hindamisobjektid, sest need mõjutavad suurel määral linna koostöösoovi ja arenemismotivatsiooni.

Haigustunnetus võib olla häirunud paljudel põhjustel. Seda mõjutavad vaimsete võimete vähenemine, psühhootilised sümptomid ning psüühiline enesekaitse haiguse vastu. Haigustunnetus on alati suhteline ja kergesti muutuv, sest linna teadlik ja emotsionaalne valmisolek on ravi alguses loomulikel põhjustel piiratud.

Raskete häirete korral on küsimus selle hindamises, kas linn on võimeline andma pidevat nõusolekut oma haiguse ravimiseks. Haigustunnetus ei ole alati seesama mis nõusolek raviks. Osa linnu, kes tunneb end haigena, ei ole valmis ravimisel koostööd tegema. Teiselt poolt on osa nendest linnadest, kes ei tunnista end haigeks, siiski valmis vastu võtma neile vajalikuks peetav ravi. Haiguste ravi kontrollitud!