Pärnu loodab saada kodus peremeheks

Eskiisjoonis abilinnapea Romek Kosenkraniuse käes näitab, milline võiks olla linnasüdames asuva 3,5 hektari suuruse maa-ala tulevik. Foto: Henn Soodla

Linnale terendab reaalne võimalus saada munitsipaalomandisse suurem osa Port Artur 2 ees asuvast käest ära maa-alast, et see omandisuhte muutumise järel lõpuks ometi korda teha.

„Aastaid on istutud maas ja mõeldud, nüüd on asutud jälle teele,” iseloomustas seoses kõnealuse riigimaaga toimuvat protsessi Romek Kosenkranius, Pärnu abilinnapea. „Seejuures astume maa-ametiga ühte sammu, sest ka maa-amet tahab, et asi läheks kiiresti: neilgi oma huvi, neil on müügiplaan peal.”

Kosenkranius ei suutnud meenutada, kui kaua tants ümber kõnealuse maa käib, igatahes tihkas ta väita, et see algas kaua enne seda, kui temast sai 2004. aastal Port Arturi juhataja, rääkimata mullu sügisel Pärnu abilinnapea ametisse tõusmisest.

Soojenenud suhted

Ehkki kõnealuse teema tõstatamisel olla abilinnapea Kosenkra-niusele maa-ametist otse öeldud, et nii ebasoliidselt käituva linnaga, nagu Pärnu seda olevat, ei tahtvat maa-amet tegemist teha, on uuel linnavalitsusel õnnestunud riigiameti suhtumist muuta.

„Öeldi otse näkku, et see, mis Pärnu tegi parkimismajaga, on teinud riigi ettevaatlikuks,” meenutas abilinnapea. „Kui linn tahab äri teha, üteldes, et teeb ühiskondliku objekti, parkimismaja, ja hakkab siis seda maad müüma ärimaana, pole neil linna partnerina vaja, riigil on endal õigus müüa oma maad ärimaana, nii et nad müüvad selle maa ärikruntideks ja ongi kõik.”

Pärnu linnavalitsuse ja maa-ameti soojenenud suhete resultaat on, et maa-amet oma seisukohtades enam nii resoluutne pole.

Kevadistel läbirääkimistel jõuti sinnani, et kui Pärnu linnavalitsus esitab aruka plaani, mida ta riigilt munitsipaalomandisse antava maaga peale hakkab, ja maa-amet seda kava aktsepteerib, ei näe riigiamet vajadust kaua vindunud probleemi lahendust jätkuvalt ebamäärasesse tulevikku lükata.

Bussijaam jääb paika

„Tekkis selline usalduslik suhe, aga maa-amet tahtis, et teeksime selle ligikaudu 3,5 hektari suuruse ala peale uue detailplaneeringu eskiisi, mis näitab, kuidas see suur maatükk jaotuks,” rääkis Kosenkranius. „Nende nõue oli, et kõike nad linnale ei anna ja et osa maast jääks ärimaaks: seda ärimaad tahab riik ise müüa.”

Abilinnapea väitel on Pärnu linnaarhitekti Karri Tiigisooni ja arhitekt Piret Looveeri koostöös valminud eskiisi lähtepunkt – kunagi tõsimeeli arutusel olnud kava kolida bussijaam praegusest asukohast kas jõe poole või lausa jõe äärde – päevakorrast maas ning bussijaam jääb sinna, kus ta praegu asub.

Tõsi, rekonstrueeritavas bussijaamas on kohta üksnes väljuvatele ja saabuvatele bussidele, liinile väljumise aega ootavad bussid jaama territooriumil enam ei pargi.

„Seda tehti kaalutlusel, et elu Rüütli tänava kandist mitte päris välja viia,” nentis Kosenkranius. „Kui bussijaam jääb sinna, kus ta on, tekib sidusus.”

Öeldu all pidas abilinnapea silmas mais toimunud linnafoorumit, kus arutati, kuidas linna süda nii toimima saada, et olemasolev city ja vanalinn oleksid seotud.

Abilinnapea meenutuse kohaselt leidsid toona koos istunud linnaplaneerijad, et kogu kurja juur on Pikk tänav, mis lõikab vana ja uue kaheks eraldi funktsioneerivaks rajooniks.

Pärnusse oma Vabaduse plats

„Arhitektide visioon oli, et see tuiksoon tuleb nihutada jõe poole, et siis saavad kaks poolt tervikuks,” märkis Kosenkranius. „Pikast tänavast peaks aga saama kas jalakäijate- või parkimisala.”

Abilinnapea toonitas, et see, mis saab Pikast tänavast, pole homme-ülehomme lahendust leidev probleem. Jutt on siiski linnasüdame arengu ühest võimalikust perspektiivist, mis ei pruugi realiseeruda.

„Praegu on see riigimaa ja kui riik hoolitseb, siis hoolitseb, kui ei hoolitse, siis ei hoolitse,” tõdes Kosenkranius seoses Port Arturi ees parklana kasutuses oleva alaga. „Kui see saab linna maaks, peab linnal olema plaan, kuidas ta seda korrastab.”

Abilinnapea tõdes, et arhitektide seisukohalt võiks ala olla tulevikuski kasutusel parklana, seda enam, et selle järele on vajadust.  

„Rüütli tänava väljasuremise põhjus on, et puudub autoga ligipääs, sest kõik tahavad sõita autoga letti,” väitis Kosenkranius. „Kui tal pole võimalust vanalinnas või selle vahetus läheduses parkida, ta vanalinna ei tule.”

Küll tekitab ala parklaks ehitamine probleeme. Need tekivad sellest, et arhitektid näevad ala mitte lihtsalt autode seismise kohana, vaid nende plaanid on lennukamad: viia parkla maa alla, nagu on tehtud Tallinnas Vabaduse platsil. Paraku pole linnal sellist raha lähiajal võtta.

„Üsna kallis töö, linnal on rahaga, nagu on,” nentis Kosenkranius. „Pigem korrastada lihtsate vahenditega, et liivapadjal kivide all oleksid õiged kalded, ja kui linna rahaline olukord on parem, siis kivid üles võtta ja valmis ehitada.”

Hinnanguliselt saaks selliselt talitades abilinnapea arvates hakkama poole miljoni krooniga.

Selle raha linn leiaks, ei enam. Viimasest tulenevalt tõdes Kosen-kranius, et kui jutuks maa saab linna omandisse, millegi kapitaalsema sinna ehitamise võimalust ta lähiaastatel ei näe.

Maa-ameti kommentaari kõnealuse maa-alaga seostuvale ei õnnestunud Pärnu Postimehel saada, ehkki vastav palve esitati ametile 8. juulil.