Anne Helene Gjelstad: Peab kuulama sisetunnet ja uskuma oma unistustesse

Anne Helene Gjelstad ja tema "Kihnu ema" Lohu Ella. Foto: Mare Mätas

Anne Helene Gjelstad (54) on norra fotograaf, kel praegu käsil projekt “Suur süda, tugevad käed”, mille raames pildistas ta Kihnu ja Manija naisi. Plaani kohaselt jõuab fotonäitus Eestisse järgmisel suvel.

Gjelstadi näitust “Vaated” näeb praegu Tõstamaa mõisas ja varsti jõuab see linnadesse üle kogu Eesti.

Kuidas Kihnus meeldis?

Ma armastan Kihnut. Tõesti armastan.

Olete Kihnus nüüdseks juba seitse korda käinud. Mis teid sinna tagasi viib?

Käisin Kihnus esimest korda, kui elasin Hiiumaal, sest mul oli seal viis ja pool aastat kümne alluvaga kudumisstuudio ja töötasin seal oma projektidega.

Olin ühel seminaril, mida juhtis Anu Raud (eesti tekstiilikunstnik – toim), ja selle käigus käisime kohtades, kus Anu Raud töötanud on. Sattusime nii Viljandisse, Tartusse kui kolmeks päevaks Kihnu. See oli umbes kuus aastat tagasi ja siis olin alles rõivadisainer, kuid teadsin, et pean tulema tagasi, et kohtuda nende suurepäraste naistega.

Oma fotograafiaõpingute jooksul töötasingi projektiga, mis koosnes portreedest. Teadsin, et tahaksin Kihnu käsitöölisi portreteerida, sest olen ise käsitöölise taustaga.

Kolm aastat tagasi tulingi tagasi ja mind võeti kogukonda vastu – lubati pildistada matust ja kohalikke pulmi. Kahe aasta eest mu projekt muutus, käsitööliste asemel otsustasin dokumenteerida Kihnu vanu naisi, kes elavad oma elustiili järgi: neil on vanad sõidukid, nad kannavad rahvariideseelikut argipäevalgi …

Just selle projektiga nüüd tegelnud olengi.

Olete oma koduleheküljel kirjutanud, et teie lemmikteema on noored inimesed, sest nad on pildil ausad. Kuidas langes valik nüüd hoopis teise äärmusesse?

Noortest inimestest on praegu Tõstamaal näitus. Nad tõesti on pildil väga ausad, vaatavad mulle otse silma. Sama lugu on vanade naistega – nemad on ka ausad. Näen nende nägudelt ja silmadest nende elukogemust. Ja nende käed peegeldavad seda. Kui saaksin öelda kaks lemmikteemat, oleksid need noored ja vanad inimesed.

Kuidas Kihnu inimesed teid ja teie projekti vastu võtsid?

Nad olid minu vastu väga sõbralikud. Mul oli Hiiumaa aegadest alles üks hea kontakt, kelle kaudu sain suhelda Mare Mätasega (SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja – toim). Võib-olla tundusin Hiiumaa kaudu kohalikele lähedasem, nad võtsid mind kiiresti omaks. Nägid, et olen aus inimene ja tahan tõesti oma tööd teha ning hoolin neist. Nad isegi ütlesid, et olen üks neist, kuigi “massakas”. Ja nad tegid mulle isegi Kihnu rahvarõivad, mida ma rõõmuga kannan.

Käsitöö on Kihnu aare ja nad teadsid, et olen käsitööga tegelnud ja kursis, kui palju vaeva peab selliste ilusate asjade valmistamiseks kulutama. Ilmselt tundsid nad, et tulen ausate põhjustega ja et mulle on oluline näidata oma fotodel, kui väärtuslikud ja ilusad on need naised, nende kogemused, oskused, elu ja kultuur.

Et õppisin Norra kunstiakadeemias kunsti ja käsitööd ning olen kogu elu oma kätega asju loonud, said Kihnu inimesed aru, et mõistan nende kultuuri ja traditsioonide väärtust, rahvarõivaste ajalugu. Norra ja Kihnu rahvarõivastes on sarnaseid triipe, ka sõnad, mida riiete kohta kasutatakse, on sarnased. Seoseid on veelgi.

Olen Kihnus pildistanud kuuel korral. Esimesel korral olin rohkem nagu turist, aga nüüd, kui seal käin, me alati kallistame ja lahkudes nutan. Kihnu on nii omaks saanud.

Kuidas Eestisse sattusite?

Tulin siia 15. detsembril 2000. aastal. Tean nii täpselt, sest mu tütar sai paar päeva hiljem kümneaastaseks, tähistasime seda Hiiumaal Kärdlas.

Tulin Eestisse, et leida naisi, kes teeksid valmis minu disainitud riided. Tahtsin siin toota kootud riideid. Infot sain ühelt taanlaselt, kes oli Hiiumaal disainer olnud, ja ta oli kontaktis Anu Rauaga. Tahtsin kohalikele tööd pakkuda, sest töötus oli toona samuti suur probleem, samal ajal oskasid nad hästi tööd teha.

Hiiumaal tundsin end kui kodus. Isegi kui ma ühestki eestikeelsest sõnast veel aru ei saanud, tundsin end küll erinevalt, aga siiski kaasatuna.

Mul oli Kärdlas korter, eks ma siis elasin nädala siin, nädala Oslos. Esimesest aastast peaaegu pool veetsin Hiiumaal, kui äri alles käima lükkasin. Mul oli Kärdlas kodu, kõik vajalik oli olemas: voodi, kohv, sõbrad.

Kokku olen Eestis käinud üle 50 korra. Mu tütar oli minuga koos korduvalt Hiiumaal, tal olid oma sõbrad, kellega ta siiani suhtleb, aga Kihnus ei ole ta kordagi käinud.

Enne olite moedisainer, kuid tegite kannapöörde ja hakkasite fotograafiks. Mis fotograafia juures köidab?

Rääkisime enne aususest. Mulle väga meeldib teha portreesid, et näha, kes inimesed tegelikult on. Armastan ilusaid pilte. Need võivad olla tõsised ja vanadest inimestest, kuid siiski väga ilusad.

Tahan näidata elu ja kõike sellega seonduvat. See pakub mulle naudingut. Teha pilte, pärast materjali läbi vaadates leida täpselt õige momendi tabamine …

Teen alati hästi palju pilte ja kõik naised küsivad, miks neid nii palju vaja on. Hiljuti tegid nad mu üle isegi nalja, et teen fotodest tapeeti.

Ausalt öeldes arvan, et Kihnu ja Manija naiste pildistamine on senini olnud mu elu tähtsaim projekt, sest need naised ja see kultuur on mulle niivõrd südamelähedased.

Tavaliselt unistavad väikesed tüdrukud printsessi või juuksuri või kuulsa laulja ametist. Kuidas tuli teie unistustesse fotograafia?

Mulle lihtsalt meeldis see juba maast madalast. Üks mu õpetaja ütles: ära tee sellist valikut, see on väga raske ja mis kõik. Siis kuulasin teda. Paar aastat hiljem ütles teine õpetaja: peaksid minema kunsti õppima. Ma veel vaidlesin vastu, et ei, see on nii keeruline. Aga tema ütles, et raske küll, aga sa saad hakkama. Ja ma kuulasin teda.

Väga oluline on, kelle nõuandeid kuulda võtta. See võib tulevikku palju mõjutada. Sisetunnet peab kindlasti rohkem kuulama kui teisi inimesi. Me kõik suudame rohkem, kui arvame. Väga oluline on oma unistustesse uskuda ja nende poole püüelda.

Samuti on oluline teada, et elumuutuseks pole kunagi hilja. Mina olin fotokursusel kõige vanem, ilmselt isegi vanem kui enamiku kaasõpilaste vanemad, sest alustasin 51aastaselt. Aga see oli normaalne.

Mu eelnevad teadmised olid uues valdkonnas väärtuslikud, sest tean, kuidas inimesi riietada ja kuidas nad lihtsate, väikeste muutustega pildi peal paremad välja näevad. Tean kompositsiooni ja värvide kohta – see kõik on fotograafile väga oluline. Oma tausta tõttu teadsin neid asju.

Aga ma pole kordagi mõelnud, et tahaksin tagasi disaineriks. Ma lihtsalt tegin seda nii kaua. Kui oled elus 2000 kampsunit disaininud, siis sellest aitab. See on osa minu loomusest – vajan edasi liikumist ja uusi väljakutseid.

Kas keegi perekonnast oli veel fotohuviline?

Ei olnud, aga mu ema oli hea joonistaja. Talle meeldis maali- da. Eks see huvi tuli osaliselt temalt.

Mis Kihnu ja Manija fotodest saab?

Lähen nüüd Norrasse tagasi ja hakkan pilte vaatama. Sellest saab suur töö, sest mul on nii palju pilte. Tahan teha sellist valikut, et neist saaks näituse, mis räägiks vaatajatele huvitava loo.

Praegu oli õige aeg tulla, sest siin on ajad muutumas. Mõni inimene on juba väga vanaks jäänud. See, mida nad endas talletavad, on Kihnu kultuur.

Olen palju lugenud, et seda mõista – kuidas nad 1943. aastal Manijale kolisid, sest Kihnus polnud piisavalt toitu. Nad pidid seal elama hakkama ja ma ju olen näinud, kui väike see saar on.

Projekti nimetus on “Suur süda, tugevad käed”, sest need naised on nii head inimesed. Hoolimata oma rasketest eludest, on nad endiselt tugevad. Kui vaatan Kihnu naiste suuri käsi, näen seda rasket tööd, mida nad kogu elu teinud on.

Mis saab teie järgmiseks projektiks?

Kui ringi käisime, eriti Manijal, pildistasin aknaid ja peegeldusi akendel. Nii et uus projekt on juba käimas.

Tahaksin, et nendest piltidest, mis ma nüüd tegin, saaks üks ilus näitus. Loodan, et see jõuab vaatajateni järgmisel suvel. Näitus võiks minna esitlusele üle kogu maailma, mitte ainult Norras ja Eestis. Mu ilusad naised on seda väärt, et neid saaksid näha inimesed üle maailma.