Kaheksandad Pärnu ooperipäevad tõid suvepealinna külalised Minskist – suure trupi Valgevene riiklikust akadeemilisest ooperi- ja balletiteatrist.
“Vürst Igor” pakkus kvaliteetse ooperielamuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ooperihuvilisel oli 9. juulil külaliste ettekandes võimalus nautida Aleksandr Borodini mastaapset ja meloodiarikast ooperit “Vürst Igor”, mille näol on tegu ooperisõprade tõelise maiuspalaga. Seda enam, et “Vürst Igorit” pole Eestis etendatud juba üle poole sajandi.
Borodini loominguline pärand pole kuigivõrd suur, see-eest on see väärtuslik. Tema kolmest ooperist on ajalukku jäänud aastatel 1869-1887 kirjutatud “Vürst Igor”, mis paraku esietendus Peterburis 1890. aastal, juba pärast helilooja surma.
Eriliselt hea ooperikoor
Valgevenelaste “Vürst Igor” pakkus igati kvaliteetse elamuse nii emotsionaalses kui professionaalses plaanis. 1996. aastal Peterburi lavastaja Juri Aleksandrovi lavale seatuna oli ta konservatiivselt staatiline, suursugune ja võimas. Omamoodi fenomenaalne, et lavastus, mis mõeldud mängimiseks kolm korda suuremal laval, mahtus ja sobis meie kontserdimaja lavale, jättes mulje, otsekui olekski etendus Pärnu tarbeks valminud.
Kangelasliku saaga romantilisi elemente aitasid publikule lähemale tuua kostüümid (kostüümikunstnik Eleonora Grigorjuk) ja detailid.
“Vürst Igor” on meloodiaküllane ja kaunis ooper. Pärnus kanti pikk teos ette ühe hingetõmbega, mida oli tunda publiku tormilisest reageeringust etenduse lõppedes.
Muusikaliselt olid eriti mõjuvad koorinumbrid. Võib kindlalt öelda, et niisugusel tasemel ooperikoori, ühtlase tooniandmise ja kvaliteetse kõlaga, seda eriti naishäälte osas, pole Eestis kaua kuulda saanud. Koor kujunes etenduse naelaks. Valgevene ooperikoori koormeistri Niina Lomanovitši võiks kutsuda korraldama Eestis ooperikoori lauljatele mõeldud meistrikursusi.
Orkestergi oli tugev. Dirigent Nikolai Koliadko on ooperiteatriga seotud 1979. aastast.
“Vürst Igoris” on orkestripartiidel eriline tähtsus. Valgevene ooperi orkester oli sünkroonselt balansis, kauni helikvaliteedi ja parajalt pingestatud kõlaga.
Pärnu kontserdimaja laval kanti ooper ette koos balletinumbritega ja efektsed polovetside tantsud lisasid etendusse värve.
Solistide musikaalne kooslus
Samavõrd tugev kui koor ja orkester oli solistide kooslus. Minski muusikaakadeemia ja Valgevene laulukool on andnud hulgaliselt andekaid ja häid lauljaid, kellest paljud on jätkanud loomingulist tegevust väljaspool Minskit, nii Peterburi Maria teatris, Moskva Suures teatris kui mujal.
Ühtlaselt tugev, väga heal tehnikal baseeruv vokaliseerimine oli tuntav kõikide solistide puhul.
Stanislav Trifonov oli väärikas ja suursugune Igor Svjatoslavovitš. Tema jõuline ja sumeda kõlaga parajal määral metalne bariton voolas ühtlaselt kõikides registrites, kandes välja aeglaste tempode rasked legato-fraasid. Veidi paatost käib selle ooperiga tänu loole enesele kaasas, mistõttu Trifonovi paatoslik suursugusus oli igati omal kohal.
Niina Šarubina Jaroslavna puhul oli esimestest hetkedest tunda, et täisvereline, väga kauni tämbriga dramaatiline sopran on harjunud laulma suuremates saalides ja avaramatel lavadel. Tema ettekandes olid eriti ilmekad esimese vaatuse numbrid ja ooperi finaal. Ša-rubinal on võimas ja tehniliselt hästi paigas sopran. Ent nagu kõikide dramaatiliste sopranite puhul – väikesed saalid pole nende mängumaa. Seda enam väärib imetlust solisti oskus edukalt toime tulla.
Publiku lemmikud
Publiku lemmikuks kujunes noor tenor Juri Gorodetski, kes astus üles Vladimir Igorevitši rollis. Gorodetski puhul mõjusid noorus ja siiras maneer, millega kaasnesid ühtlane hääl, täisverelised ülemtoonid ja hea lavaline välimus. Kuigi just Gorodetski võlus kontserdimaja täissaali, kujunesid tema parimateks numbriteks duetid ja ansamblid Kontšakovnaga (Olga Volkova).
“Vürst Igoris” on eelkõige just polovetside poole muusika eriliselt läbi töötatud ja kaunikõlaline ning ooperi üheks eredaimaks numbriks võib pidada Kontšakovna ja Vladimir Igorevitši duetti teisest vaatusest.
Oksana Volkova tihedakõlalist metsot on pärnakatel õnnestunud korduvalt kuulata. Pääses ju Volkova 2007. aastal viiendal Klaudia Taevi konkursil laureaatide hulka. Sellest ajast on lauljanna märgatavalt arenenud, tema hääl on saavutanud ühtlase sumeda tiheduse ja ilusa kantileeni. Volkoval seisavad lähitulevikus ees esinemised Moskva Suures teatris.
Jaroslavna vend Vladimir Ga-litski (Vassili Kovaltšuk) oli ilmselt kogu etenduse karismaatilisim persoon. Väga huvitava, pisut ebatavalise baritonaalse tämbriga bass osas, mida tavaliselt palju sügavamad bassid esitavad, mõjus huvitavalt ja ergastavalt. Kovaltšuk kujundas artistina huvitava rolli.
Khaan Kontšaki partiid laulis omaaegne kuulus ooperilegend Jaroslav Petrov.
Vaadates tagasi Pärnu ooperipäevadele läbi aastate, võib väita, et iga aastaga on see üritus leidnud üha enam kõlapinda ja seekordne ooper, valgevenelaste ettekantud “Vürst Igor” kuulub Pärnu ooperipäevade suurimate õnnestumiste hulka.