/nginx/o/2014/07/31/3244811t1h95d2.jpg)
Morrissey kümnes stuudioplaat „World Peace is None of Your Business“ on üks paras siiruviiruline Marianne komm: kui albumi kuulamine poole pealt lõpetada, on see Morrissey seni üks paremaid albumeid; kui kuulamist jätkata, tuletab vana hea Moz meelde, miks teda nukrutsemise kuningaks kutsutakse.
Mandoliinid, klassikaline kitarr, akordionid, tromboonid, trompetid, romantiliste klaverisonaatide sutsakad ja kärisevad kitarririfid sobituvad Morrissey uuele kauamängivale kui pusletükid eriti kummalise kuju ja värvilise paletiga mosaiiki.
Mozi värskeim album on kahtlemata südamega poleeritud üllitis, ent selle kõige taga kumab puhas mäng ja rõõm muusika tegemisest. Mängurõõm eri muusikalistest lahendustest suudab suuresti hajutada isegi need tumedad pilved, mis Morrissey tavapäraselt süngetest sõnadest on sündinud.
Nimilugu „World Peace is None of Your Business“ tuletab meelde aega, mil luuletajate ja laulikute ülim kohus oli inimesi kunsti kaudu paremaks muuta. Samal ajal kui suuriikide liidrid, militaristid, organisatsioonide juhid ei suuda otsustada, kes tulistas taevasse raketi, mis nõudis pea 300 inimelu, kirjutas Morrissey Ukraina (ja Egiptuse) laulusõnadesse, muutes kriisis hukkunute mälestuse surematuks.
Poliitilise sisuga laulusõnade kõrval sisaldab plaat Morrissey uusromantilist nukrutsemist oma tuntud headuses. Nagu ikka, sisaldavad Mozi tekstid parajal annusel intertekstuaalsust ja kirjanduslikest suurkujudest võtmefiguure maailma kultuurilises mälus. Loos „Neal Cassady Drops Dead“ tuletab Morrissey näiteks meelde biitkirjanikke.
„Earth is the Loneliest Planet“ kutsub kuulama oma muusikaliste ja miksimislahendustega. Morrissey pritsib sellesse romantilisi akordionihelisid, klimberdavat klaverit ja õrnu taustavokaale nagu noor Jackson Pollock värvi lõuendile. Tulemuseks on järjekordne lisandus õrnromantilises maguskurblikus kompotis.
„World Peace is None of Your Business“ üllatab küll muusikaliste trikkidega, ent albumi lõpulood pakuvad pettumust. Lood ei leia teel lõputaktideni üles fookust ja jäävad morrisseylikel kordustel ja tühjadel vokaaltrillerdustel venima, kuni muutuvad tüütuks. Et albumi lõpp kisub plaadi kvaliteeti alla, soovitan viimaseid lugusid kuulata vaid omal vastutusel. Muidu pole Mozi värskeimal üllitisel väga vigagi.