Aegna tegi väikese suureks ja lihtsa ilusaks

Aegna laseb teisi segamata olla ja omaette mõelda. Foto: Merilin Kaup

Salakavalalt mühisev männipere, värskendav mereõhk ja sõbralikult loksuv merelaine – need on iseloomulikud vaid vaimuparadiisile, vabaduse pelgupaigale. Aegna – koht, kus kergem hakkab ja lihtsam on ning aeg täidab oma eesmärki: pakub naudingut.

Mööduvad tunnid ja minusugune evolutsiooni diplomitöö suudab end tavapärasest kohustusterohkest maailmarütmist lahti kiskuda. Eemale televiisorist kostvast jalgpalli MMi pasundavatest vuvu-zela’dest, rakkus töökätest, õpitud tööabitusest, ristmikest, magistraalidest, ostupalavikust ja järjekordadest.

Kolm põhjust, mis kallutasid Aegna kasuks

Aegna on justkui üks väheseid kohti Eestis, kuhu moodne enesehävituslik maailmapilt kohale pole veel jõudnud.

Istudes ühe rändrahnu otsas, võib märgata merel katkematut laevaliiklust Tallinna ja Helsingi vahel, samal ajal ette kujutades laevas toimuvat. Kitsad kajutid, mis upuvad õllepudelitesse ja haisvatesse sokkidesse, karaokeõhtud, kus lauldakse käheda häälega mööda ja valesti, purjus soomlased, poe alkoholijärjekorrad, mänguautomaatide täispumpamine ja asjatud kaklused – kõik see, millest on kõrini ja mis on mõne inimese jaoks lõõgastus, mõnel aga tekitab stressi. Mul oli vaja teistsugust laevaliini ja lõõgastust.

Aegna sai valitud peamiselt eksootilisuse poolest: elab ju Aegnal regulaarselt vähem kui 20 inimest.

Kindlasti ei ole tegemist Jules Verne’i saladusliku saarega, kuid tüüpilistest sihtkohtadest Saaremaast, Hiiumaast ja Kihnust on ta vaiksem ja heas mõttes üksikum. 2,9 ruutkilomeetri suurusel saarel puuduvad Hiiumaale ja Saaremaale iseloomulikud kaubandusketid ja linnastumine või Kihnu kultuuri ära solkinud joomaturism. Bensiinijaamadest, asfaltteedest, valgusfoorist ja autode järjekorrast sadamas võib ainult unistada. Linnadžungli joomaahvid ja käraanomaaliad pole üle mere veel transporditud.

Kolmas põhjus, miks sai Aegna valitud, oli taskukohane transport.

Kui Jules Verne’i romaani tegelased põgenesid õhupalliga Ameerika kodusõja eest, kukkudes kogemata üksikule saarele, siis mina põgenesin SMS-laenu ja urbanisatsiooni eest teadlikult, valides siiski laevaliikluse. Kohaleviijaks oli reisilaev Juku, mille edasi-tagasi pilet maksab õpilasele kõigest 70 krooni.

Ja siis astusingi kalasadamast Juku peale, ulatasin internetipileti. Alguses vaatasid meremehed mind kahtlustavalt – et ei tea, kas selline tehnoloogiline maksmisviis ikka on õige –, aga siis lõid käega ja lubasid pardale lootuses, et tegemist pole tüüpilise ükskõikse Mowgliga, kes piinlikult hoiab ja armastab ainult oma maamaksukandjat ning mujal teeb, mis tahab.

Varsti käivitati mootor, pisike laevake manööverdas kaldasopist välja ja sisenes graatsiliselt avamerele. Suured kolleegid – alkoholist lehkavad hiigelpraamid ja laevad – jagasid lahkelt 1954. aastal ehitatud vanameistriga oma territooriumi ja vaatasid kadedusega pisipaadi vilgast edasiminekut ning lõbusat sõitu. Pardal ei tarbitud alkoholi ja kärarikka karaokeõhtu puudumine tegi reisist tõelise laevaga kulgemise, pääsemise kuhugi kaugele, ära ja eemale.

Kaldalt saatsid meid pilkudega linnamürast häiritud luiged, edasi toetasid meid teekonnal lumivalged kajakad. Vaikne, kergelt põrisev laevamootor, pardal olevate laste kilked, pleierist kostev õrn pääsemismuusika, suur ja kõikvõimas sinine daam – meri.

Ilmselgelt on meri naissoost, miks muidu nii palju mehi ainult temaga kahekesi tahavad olla, miks muidu vana pruut saab nii kergelt asendatud helesinise printsessiga, kes on igavesti muutuv ja surematu, vahel kirglikult tormiline ja vahel vajalikult vaikne, vahel eluohtlik, kuid alati kohal ja olemas.

Kaugele jäid kirikutornid, kaubanduskeskused, liiklusõnnetused, süstivad narkomaanid ja kasvav töötus, vale integratsioonipoliitika, lahutused ja naisepeksmised. Pääsesime eemale linnamelanhooliast, lootes, et sombune ilm peagi muutub.

Kohtumine tundmatuga

Ega ma algul Aegnast suurt teadnudki. Mäletasin, et 2008. aastal oli sinna kanti ära eksinud valgekoon-delfiin, kellesarnast meie laiuskraadidel seni polnud nähtud, ja meenus, et Aegna on Eesti saartest rändrahnude poolest üks rikkamaid.

Vähesed eelteadmised ei pidurdanud minu avastamistungi, sest pole kunagi enne reisi kindlaid sihtkohti paika pannud, mulle meeldib ise leida ja avastada. Jukult kaile saabudes teadsin, et olen leidnud rahu ja vaikuse.

Pisike sadamakai trotsis vapralt karme merelaineid ja rahustas tulijat: ära muretse, ka väiksena suudame maailmalõpu eest põgeneda.

Lõpuks astusingi laevalt maha ja alustasin oma retke, möödudes tuimalt infopunktist – elus ei pea kõik minema mööda kindlat rada ja juhiseid ei pea järgima, tuleb minna ise, kogeda ja avastada. Pisikesed rohtu tallatud teed, killustikust “magistraalid”,  randa viiv liivatrotuaar – iga minemine on alati looduslik ja rahulik, ei mingeid valgusfoore, parema käe reeglit, siduri libistamist ja huugavaid pöördeid.

Aga enne täielikku saarele pühendumist tuli otsida ööbimiskoht – Kaluriküla kämping.

Sadamast helistasin sealsele omanikule, kes andis juhtnööre, kuidas täpselt kohale jõuda. Esmapilgul liiga palju tänavaid ja kohanimesid, kuid tegelikult väike suts mööda metsateekest ja olingi kohal, kuradile pooletunnine bussisõit, pagasiootamine ja x-ray skaneerimine!

Peremees ulatas võtme, ütles, et õhtul saab grillida, vaatas terase pilguga, mis näitas austust saare vastu – katsugu minusugune reostama hakata! – ja andis mõista, et see pole ööpäev läbi istumispaik, minge ja avastage saart! Avastama hakkasimegi.

Aegna ei petnud

Vaadatud said üle kõik rändrahnud, kaitsepatareid, sood ja supelrannad, kõnnitud kõik liivased rajad, mulda tallatud metsateed, vahel pidin teed ise otsima. Esmapilgul tundus, et midagi märkimisväärselt erilist saarel ei leidu: tavalised männipuud, rändrahnud ja huilgavad kajakad.

Inimesel on kombeks teha ennatlikke järeldusi, hinnata raamatut kaante järgi ja nii ei suudetagi piisavalt emotsionaalset laengut saada – kui ei loe, ei saagi nautida. Aegna otsustas ise ette lugeda, pakkuda kirjaoskamatule omapärast elamust. Justkui võluväel pühkis taevataat ülekaalulised pilved ja päike tuli välja, niiskus asendus soojusega. Männimetsa parfüüm ja mere värskendav õhk pühkisid minema sääsetõrjevahendi pahmaka, laulsid linnud, siristasid putukad, askeldasid liblikad ja tärkasid lilled – algas elu.

Lasteaialapsed kiljusid loodusmaja juures, Lemmiku neemele randus Leedu lipuga jaht – ka naabrid vajavad vahel meie abi argielust põgenemisel, omal neil saari ju pole! Vähenesid kasutud ja stressitekitavad detsibellid – mobiilihelinad, mootorimürin ja pudeliklirin – ja algas vaikus, elu algus.

Saarel tegi igaüks oma asja vaikselt, teisi segamata, lasi omaette mõelda, mõtteid koguda ja plaane paika panna.

Aegna aga vajab ühishoolitsust nagu iga teine nainegi. Tunnistan, et vihkan koristamist ja piinlikku puhtust, kuid sel saarel muudmoodi ei saanudki, iga mahapillatud nätsupakk või kommikarp ajas närvi, rikkus üldist pilti ja andis mõista, et inimkõnts jõuab globaliseerumise tõttu kõikjale. Aga närvi ei tohtinud kauaks minna, sel saarel ei käi asjad nii.

Viskasingi siis suurele rändrahnule pikali või vedelesin rannaliival ja lasin minna. Nähes rannakaitsepatareisid, ei hakanud kohe mõtlema sõjakoledustele ega kedagi neis süüdistama, vaid leidsin neis ilu oma sobivuses saare soode, rändrahnude ja niitudega.

Aegnale ei sobi sõda, seepärast polegi sealkandis otsest sõjategevust olnud, venelased lihtsalt veetsid oma “sõjalist” suvepuhkust seal.

Vaadates saare keskel oleva keskuse – kunagi elasid seal nõukogude sõjaväelased ja nende naised-lapsed – akendest sisse, kujutasin ette, et sealne militarism oli kõike muud kui külm ja kõle. Põrandal vedelesid venekeelsed kokaraamatud, baarikapp ja avar tantsusaal hõlbustasid kunagiste pidude ettekujutamist.

Saarel on kõik vahemaad üsna lühikesed, kuid neid mitu korda edasi-tagasi läbi jalutades läheb kõht tühjaks ja jalg pisut töntsiks. Rammestusele aitab kaasa puhas mereõhk. Kämpingusse tagasi jõudes nägin väsimatult tööd tegevat peremeest, kes mind märgates ulatas kirve, pappkaste ja halge, et näljane saaks ise endale toitu valmistada. Unustage à la carte restoranid, menüüd, pooletunnised toiduootamised ja peened prantsuskeelse nimega road. Sõin kõhu täis ja läksin ruttu “supelranda” päikeseloojangut püüdma.

Esmapilgul kurjana tundunud peremees muutus veel aupaklikumaks, sai aru, et tahame saarelt saada niipalju kui võimalik. “Lähete supelranda, jah?” küsis ta kelmikalt, justkui veendudes, kas jagame ta mõttemaailma. Jagasime. Ta silmad muutusid lõbusaks ja lustlikuks, vaadates meiesugust noorpaari, need kiirgasid minevikumälestust, ilu, mida ta sealsamas rannas oli kogenud.

Supelrand oli väike, armas ja eemal. Igasugune maailmaneutraalsus oli ainult seal, šampanjapudeli, väikese lõkke ja päikeseloojangu juures. Millestki väikesest sai korraga suur, võimatust võimalik, tavalisest ja rutiinsest päikeseloojangust midagi kustumatut ja omapärast.  Piinlikult ritta seatud lõkkepuud aitasid meeles pidada, et ei tohi unustada viisakust ja alati tuleb tänada. Hea uni oli lisaboonusena keskööl uinudes tagatud.

See on minu saar

Hommikul, vaadates saabuvat Jukut, hakkas kahju: veel ei tahtnud naasta. Teispool merd asuv märul hakkas juba enne lahkuminekut end ilmutama. Telefon plärises. Võtsin vastu ja kuulsin suurepärast uudist: üle pika aja sain endale töökoha! Kohe järgnes karjuv sõnumimärguanne.

Jah, see oli Aegna, mis tegi kõik võimalikuks, väikese suureks ja lihtsa ilusaks. See oli aja maha võtmise ja jõu kogumise saar. See oli minu saar, kuhu kavatsen naasta, kui vale integratsioonipoliitika, ristmikud, valgusfoorid, ühiskäimlad, linnaviletsus, vuvu-zela’d, roiskuvate kalade hais ja Helsingi-Tallinna laevaliiklus närvi ajavad.

Ja peangi naasma, sest saarel pesitsevat rebasepoissi Fredit ma ju ei leidnudki.