/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Omaette uurimist vääriv ja huvitav teema oleks, kuidas taasiseseisvunud Eesti Vabariigis võis riik näiteks Pärnu linnas muutuda maaomanikuks väga kummalistes kohtades. Kaine mõistuse kohaselt pidanuks need maad kuuluma linnale.
Juhtkiri: Peremees omas kodus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühest sellisest kolemaast kirjutas eilne Pärnu Postimees ja asub see südalinnas Port Artur 2 ees.
Vanemad inimesed mäletavad, et valdavalt oli sellel maal raudteejaam oma allüksustega. Kunagisi aegu tuletavad meelde munakivisillutis, mõni ehitis ja perroonikohad.
Nüüd on linnal hakanud kumama võimalus suurem osa sellest kummali-sest tühermaast endale saada ja lõpuks ometi korda teha. Parem hilja kui ei kunagi!
Maa-alaga seoses on selgeks saanud bussijaama jäämine senisesse asukohta. Neil, kes seda jõe poole nihutada tahtsid, puudus selge põhjendus, miks, aga jahmerdati kaua aega.
Idee maa-alusest parklast kesklinnas Port Arturiga piirneval alal ei ole muidugi uus.
Pikema mäluga lugeja võiks meenutada, et maa-aluse parkimise lahendust pakkus kunagi oma kõrghoone projektiga ärimees Elmar Lepp. Paraku oli ta kinnisvaraarenduses üksik hunt ja neelati lõpuks alla ning keegi ei tahtnud tunnistada, et mingi iva mehe teostamata jäänud plaanides siiski oli.
Vaidlused kas ja mida ehitada bussijaama ja Port Artur 2 vahelisele alale on kestnud Pärnus eelmise sajandi lõpust. Moodsa city ja ajaloolise vanalinna sidumise õigustatud eesmärk võiks lõpuks ometi aidata lahti saada kolemaast suvepealinna südames.