Pühapäeval kell 22.30 esietendub Pärnu Vanalinna kooli õues Pärnu Ooperi muusikateatrilavastus ”Naine?!”, lavastajaks Liis Kolle.
“Naine?!” jätab publikule mõtlemis- ja hingamisruumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helilooja Sohrab Udumani ja Jürg Wyttenbachi muusikaga etendused toimuvad 18., 20. ja 22. juulil kell 22.30 Pärnu Vanalinna õuel. Esinejaks on Repoo Ensemble koosseisus Kai Kallastu (sopran), Aare Tammesalu (tšello), Hans-Gunter Lock (live-elektroonika), Andrus Kallastu (muusikajuht), Liis Kolle (lavastaja), Jane Saks (kunstnik).
”Naine!?” on etendus, mis kahe peaaegu monodraama kaudu uurib naise rolli meeste juhitud ühiskonnas, täpsemalt selle rolli ekstreemseid avaldusi. Kuigi Mehel (Aare Tammesalu) on laval saatja ja partneri osa ning räägib Naine (Kai Kallastu), ei tasu karta feministlikku lähenemist.
Kassandra müüt on värvikas näide ühe naise ühiskonnaredelil langemisest ja tema isiksuse hajumisest. Trooja kuninga Priamose tütrest, kellesse on armunud jumal Apollon, saab Agamemnoni sõjatrofee, immigrant vastu tahtmist, kes peab ennustama häda ja hukatust kurtidele kõrvadele ning kes lõpuks mõrvatakse.
Sohrab Udumani ”Cassandra” räägib Kassandrast kui rahva seas vihatud õnnetusekuulutajast, kes ränkades tingimustes oma missiooni või õigemini programmi täites näib kaotavat sideme välismaailma ja iseendagagi. Jürg Wytten-bachi ”Encore!” kirjeldab absurdse kabareeteatri vormis seika ühe igavleva radža elust. Radža veri läheb keema alles siis, kui striptiisi teinud bajadeerilt nülitakse nahk. Moraal: tõeline meelelahutus ei tunne piire!
Liis Kolle, sul on Eesti oludes küllaltki haruldane elukutse - ooperilavastaja. Palun räägi oma õpingutest Saksamaal. Kus üldse saab ooperilavastajaks õppida?
Pärast keskkooli lõpetamist polnud mul silme ees selget sihti, kelleks saada. Äratundmine, et mind võiks huvitada ooperite lavaletoomine, tuli ühelt poolt ahaa-elamusest, milleks oli Helsingis nähtud Berliini Deutsche Operi “Tann-häuser” Götz Friedrichi lavastuses ja René Kolloga peaosas. Teiselt poolt sellest, et Eestis nähtud ooperite puhul polnud mul kunagi olnud tunnet, et tegemist on teatriga ja et see võib põnev olla.
Hakkasin otsima võimalusi. Selgus, et spetsiaalselt ooperilavastamist saab õppida Saksamaal ja Austrias. See, et Berliin osutus mitmes mõttes kõige sobivamaks, oli väga õnnelik juhus, sest peale erialaõpingute sain selle linna rikkast kultuurielust väga palju impulsse.
Õppisin Berliini Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis, kus õpetavad näiteks Thomas Quast-hoff, David Geringas jt.
Eriala kõrval, mida õpiti nii teoreetiliselt kui laulutudengite peal katsetades, olid loengud ja seminarid dramaturgiast, teatri- ja kunstiajaloost, teatritehnikast, kujundusest jne.
Toimusid näitlemise, laulmise ja kõnetehnika tunnid, erikursused gurudelt, nagu Peter Konwitschny, Volker Schlöndorff, tegime muusikafilme. Meil oli niisama palju muusikalisi üldaineid kui lauljatel ja instrumentalistidel.
Millised on ooperi eelised, mida ei leia ühestki teisest kunstiliigist?
Teater kas haarab kaasa või mitte ja see kehtib ka ooperilavastuse nagu igasuguse kunsti puhul.
Ooperi eeliste kohta võiks väga lihtsustatult öelda, et ooper on teater, mis toimib muusika kaudu. Ta on kunstide süntees, mis väga intensiivselt mõjutab inimese kuulmis- ja nägemismeelt. Kuivõrd muusika suudab kunstiliikidest kõige võimsamalt emotsioone kujutada ja neid esile kutsuda, sobib ooper jutustama kõige paremini inimkonna nn suurtest teemadest – armastusest ja surmast.
Kirjutad lavastuse saatetekstis, et ei tasu karta feministlikku või meestevihkajalikku lähenemist. Mis ikkagi on lavastuse teema?
See oli peene irooniaga öeldud. Eesti ühiskonnas on feminist sõimusõna, sest sellega seostatakse meestevihkamist, valjuhäälselt oma õigusi nõudvaid, rinnahoidjat mittekandvaid meesnaisi. Meile sinuga on sõna ”feminist” tegelik tähendus teada. Aga see, et ma naisena naiste teemasid käsitlen, on loomulik.
Mõlemat lugu ühendav märksõna on ”ekstreemsus”. Tegelastel Kassandral ja bajadeeril pole esmapilgul midagi ühist nende toredate naistega, keda igapäevaelus kohtame: turumammid, supelsaksa emandad, siresäärsed plikad.
Kas lavastuses ei tükkinud mitte mõlemad naised ise lavale, et ennast kividega surnuks loopida või nülgida lasta? Väike annus edevust siin igal juhul näib olevat.
Vastupidi, Kassandra ei tahtnud kuidagi esile tükkida, ei tahtnud jumalaga semmida, tahtis tavalist noormeest. Apollon andis talle nägijavõimed temalt küsimata. Vaikimine ei olnud enam tema teha. Ka bajadeeri puhul me ei tea, kuidas ta radža haaremisse sattus. Tüdrukud sattusid sinna enamasti valitseja käsul või vanemate auahnuse tõttu.
See polnud auväärne elukutse, korralikud tüdrukud sellest ei unistanud. See on nagu prostituutidega. Kas nad ikka müüvad ennast ise või müüb neid keegi teine?
Väidad, et mõlemas loos on vägivald, mis tegelasi kindlas suunas juhib, ja tegelastel puudub vaba tahe.
Küsimus on inimeseks jäämises väga ekstreemsetes tingimustes. Oluline on, mis toimub selle nn meelelahutaja sees. ”Encore’i” puhul, kus bajadeer on ainult episoodiline tegelane, huvitab mind, mis toimub naisega, kes seda lugu jutustab.
Kas ta jääb inimesteks või läheb julma mänguga kaasa. Kassandras võib jumala needust loomulikult võtta raske haigusena. Aga bajadeer oleks ehk võinud keelduda, lavalt minema joosta ja oleks vähemalt surnud ”normaalselt”?
Bajadeer oleks muidugi võinud dramaatiliselt mõne ihukaitsja mõõga otsa hüpata, aga see oleks olnud siis teistsugune lugu, minu jaoks paraku igavam. Võib küsida, miks tekitas Sofi Oksaneni ”Puhastus” sellist furoori. Sest see vanem naine – Aliide Truu – ei keeldunud, ei tapnud ennast ära.
Järeldame, et prostitutsiooni üheks käivitavaks jõuks, ja mitte vähetähtsaks, on prostituudi edevus.
Kus sa siin edevust näed? Just mõõga otsa viskumine oleks edev olnud, kui sa just tahad seda sõna kasutada. Bajadeer nimelt ei teinud mitte midagi. Ta ei tõmmanud oma isikule mingit tähelepanu.
Inimene teeb mitte midagi teheski midagi. Kas bajadeer oli asjade käigust ja radža soovidest üllatunud?
See ei olnud märtri kuulsust ihkaja surm. Kui keegi loeb sellest loost välja edevust ja keegi mitte, on tegemist produktiivse tekstiga, mis pakub eri tõlgendusvõimalusi. Austan sinu interpretatsiooni, kuid lavastan mina, seega panen sinna oma visiooni.
Ma tavaliselt ei tee oma lavastustes seda ”õiget” interpretatsiooni puust ja punaseks, vaid jätan publikule mõtlemis- ja hingamisruumi. Mulle meeldib, kui inimesed minu lavastustes näevad nii seda, mida olen sinna teadlikult sisse pannud, kui enda assotsiatsioone ja tõlgendusi.