Andres Herkel: Krooniajastu kokkuvõtteks

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL). Foto: Peeter Langovits

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui algul oodata oskasime. Samal ajal jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ja demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde.

Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATOsse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast eurotsooni.

Kogemuse võrra rikkamad

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida nägime pärast Euroopa Liidu liikmelisuse saavutamise eufooriat ja enne majandussurutise algust.

Ajastu sümbol – Eesti kroon

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samal ajal näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaa-riumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui ta tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog.

Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta.

Tekib kiusatus muid kupüüre aegsalt tallele panna – näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu mõne rahatähe vanema disainiga väljalaskedki.

On kummaline mõelda, et kõik see, millega praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.