/nginx/o/2009/12/30/289681t1hfb08.jpg)
Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb, on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegelda, sest need tekitavad ebamugavust, lõhuvad inimese maailmapilti ja sunnivad ümber mõtestama oma seniseid arvamusi.
Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud kollektiivse alateadvuse termini. Need on teemad, mida kollektiiv – on see siis rahvus, poliitiline partei või töökollektiiv – ühiselt väldib puudutamast.
Siia alla kuulub Saksamaa, kus arutelud Teise maailmasõja põhjustest võivad tekitada süütundeid, siia alla kuulub Venemaa, kes samuti ei suuda veel adekvaatselt vaadata möödunud aja sündmustele.
Raha kollektiivses alateadvuses
Ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegu teemaks raha. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri, ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, veel vähem mõeldakse rahasüsteemide olemuse üle.
Küsimusele, kust raha tekib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu iga muu kaup, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesestmõistetav.
Seda, et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid, ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene, kes uurib sõnaühendi “rahaloome kordisti” või “raha multiplikaator” sügavamat tähendust, ehmatab selle peale, mida ta teada saab.
Kuidas saab olla võimalik, et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni, saab pank välja laenata kordades rohkem? Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab? See ongi olukord, mis praegu panganduses on toimunud.
Pangad on välja laenanud raha, mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes on kriis, nimetatagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakaks.
Tulekul on kaos
Kui minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused, hakkab pilt selginema. Selgub, et kogu pangandussüsteem on üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sinna sisse programmeeritud.
Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse, on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja rahasüsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving. Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas, lihtlabaselt hävinud.
Nii oli see Venemaa rublaga möödunud sajandi 1990. aastatel, nii oli see enne Esimest ja Teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, pole ükski rahasüsteem, millel puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita.
Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud, on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Kahtlemata on euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti oma valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupojamõistusest.
Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse, milletaolist ei ole eelnevalt kogetud.
Aga nagu eespool mainitud, on sel teemal arutlemine tabu. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle oma uurimisalade hulgast välistanud.
Pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks?
Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, kuid ükski nendest pole antud panuse eest panganduses toimuvate protsesside kohta. Miks? Vastus on lihtne: peaks tunnistama, et praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega.
Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise põhjuseks.
Euro läheb prügikasti
Samuti ei arutleta selle üle, et pärast 1971. aastat, mil USA sidus dollari lahti kullastandardist, on Maailmapank tuvastanud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud? Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks muutuste elluviimist, mis praegu kollektiivses alateadvuses püsivate seisukohtade tõttu on võimatu.
Mida siis teha? Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest kohe hakatakse mind ründama, et teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige endale.
Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega, on rajatud liivale. Neid reserve, millest panganduskriis kinni maksta, pole olemas. Raha tekitada on lihtsam kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupule vajutusega sündivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega inimeste kogutud vara.
Paraku on ainult üks raha kriisides oma väärtuse säilitanud – see on kuld. Mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on inimese enda käes. Ehk nii, nagu ütles juba kuningas Saalomon: “Pole midagi uut siin päikese all.” Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muu raha on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei ole teisiti.