/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Kahed valimised 2009. aastal tõmbasid Eesti erakondade rahakotid kui lohviga tühjaks. Kuigi nõuded erakondadele on kõvasti suuremad, kui neil on vara, parteisid tühi rahakott ei morjenda.
Juhtkiri: Tühi rahakott ei morjenda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parlamendierakonnad on ju maksumaksja ülalpidamisel ja näiteks Reformierakonna arvele kantakse riigi toetusena sel aastal oma 26 miljonit krooni. Nii teavadki võlausaldajad, et Toompeal askeldavatele erakondadele laekub kvartaalselt kindlat raha ja küll siis sellest arveldatakse. Tõsi, mõnikord võib mõni rahaootaja kaotada närvi ja ähvardada erakonda pankrotimenetlusega. Huvitav oleks muidugi sellist menetlust erakonna suhtes tegelikkuses näha ja kuhu see võiks välja viia, aga sellised asjad pole head partei mainele ja tavaliselt leitakse pankrotiga ähvardajaga kiiresti kokkulepe.
Aeg-ajalt on kostnud hääli lõpetada erakondade riiklik toetamine, saagu ise hakkama. Mõistagi ei hakka ükski riigikogu koosseis toitvat soskut ise välja sülitama, ärge lootkegi!
Kõik nõuded parlamendierakondade vastu ulatuvad Eesti Päevalehe andmeil 68,6 miljoni kroonini. Tegelikult ju peenraha. Kujutagem ette, kui keegi võtaks kätte ja ostaks need nõuded ära ning muutuks ise Eesti erakondade kellade helistajaks. Tegelikkuses tundub võimatu, aga teoreetiliselt? Kui sellest muud ei tuleks, siis igatahes üks põhjalik sisepoliitiline segadus kindlasti.
Praeguse võlakoorma juures jääb erakondade riigikogu valimiste kampaania tagasihoidlikuks. Tellitakse kõige odavamat ja võimalikult madalama hinnaga reklaami. Ja häda neile parteidele, kes ei peaks suutma ületada riigikogu viieprotsendist lävepakku!