L, 13.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teherani–Jalta lepingud õigustühiseks

Ülo Mäe
, pensionil kultuuritegelane
Teherani–Jalta lepingud õigustühiseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jossif Stalin, Franklin D. Roosevelt ja Winston Churchill Teheranis 1943. Maailma sõjajärgne jaotamine oli hoos.
Jossif Stalin, Franklin D. Roosevelt ja Winston Churchill Teheranis 1943. Maailma sõjajärgne jaotamine oli hoos. Foto: arhiiv

Peab nõustuma toonela teele lahkunud riigimeheliku kolumnisti Enn Soosaare arvamusega, et Eesti ajaloo erapooletu valgustamine ja sellest tervikpildi loomine käib ajaloolastel üle jõu (EPL 11.12.2004). See kehtib kahjuks enamiku meie poliitikute, väliskommentaatorite ja välispoliitika teemadel kirjutavate ajakirjanike kohta.

Balti riigid reedeti juba Teheranis

28. novembrist 1. detsembrini 1943 toimus Teheranis USA presidendi Franklin D. Roosevelti, Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäri Jossif Stalini ja Inglismaa peaministri Winston Churchilli esimene konverents. Just siin alustas Roosevelt vennalikku koostööd verise diktaatori Staliniga.

Henry Kissingeri sõnade järgi nägi Roosevelt vaimusilmas niisugust sõjajärgset korraldust, kus kolm võitjariiki koos Hiinaga moodustaksid ülemaailmse direktorite nõukogu, mis hoiaks jõuga vaos iga võimaliku kurjategija-riigi, kelleks ta pidas eelkõige Saksamaad, aga isegi Prantsusmaad. See nägemus sai tuntuks “Nelja politseiniku” nime all. Teherani tulles oli Roosevelti põhieesmärk saada iga hinna eest oma nägemusele endise preestriõpilase Stalini “õnnistus”.

Reaalpoliitik Stalin sai Roosevelti utoopiast ja sellest, et Rooseveltil puudub sõjajärgse Euroopa kohta terviklik visioon, teada juba 1942. aasta kevadel pärast Molotovi naasmist USAst. Stalin otsustas Roosevelti ja Churchilli üle mängida, määrides neile mett moka peale. Roosevelti puhul see õnnestus.

Stalini eesmärk oli taastada NSV Liit 1940. aasta piirides, kaasa arvatud okupeeritud Balti riigid. Suurema usalduse võitmiseks saatis Stalin juba pool aastat enne konverentsi laiali Kominterni, maailmarevolutsiooni organiseerimiseks moodustatud kompartei aparaadi. Moskvas avati uuesti patriarhaat.

Ameeriklased nägid selles pööret lääne väärtuste poole. USA valitsuse tugisammas ajakiri Fortune oli vaimustuses, rääkimata Senati välissuhete hilisemast esimehest Tom Connallyst: “Venelased on juba lähenenud kommunismi hülgamisele ...”

Roosevelt eemaldus avalikult Churchillist. Koos nad isegi naersid Churchilli üle. Kirjas tööminister Frances Perkinsile teatab Roosevelt: “... Stalin naeris koos minuga ja just sel hetkel ütlesin talle: “Uncle Joe” (Onu Joe!) ... Jää oli murtud ja vestlesime kui mehed ja vennad.” Väikeriikide vallutaja ja massimõrvade organiseerija Onu Joe!? ... Kallis vend ...

“Nelja politseiniku” ideed arutasid Roosevelt ja Stalin neljasilmakohtumisel. Arvata võib, et samas, kulisside taga, otsustati Balti riikide saatus. Konverentsi viimasel päeval kinnitas Roosevelt avalikult Stalinile: “Kui Nõukogude väed peaksid Balti riigid okupeerima, ei hakka ei Ühendriigid ega Suurbritannia Nõukogude Liidule selga pöörama.” (Henry Kissinger, “Diplomaatia”, lk 501)

Roosevelti-Stalini salaleping Jaltas

Teheranis oli reaalne võimalus panna alus terviklikule-demokraatlikule Euroopale. Punaarmee pidas lahinguid veel NSV Liidu territooriumil, sõltudes Ameerika abist. Võimalik oli Balti riikide iseseisvuse taastamine.

Jalta konverentsi ajaks 65 aastat tagasi (4.-11.02.1945) olid need võimalused lõplikult maha mängitud. Roosevelti tõttu, kes ei olnud võimeline täielikult aru saama tulevase maailmapoliitika reaalsest, keerulisest olukorrast (nt “Nelja politseiniku” utoopiline nägemus).

Jaltas jaotati Euroopa taas, nüüd juba uuteks mõjusfäärideks. NSV Liit sai õiguse jälle okupeerida Balti riigid. Nagu polekski olnud USA välisministri abi Sumner Wellesi avalikku pöördumist 23. juulil 1940 Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise kohta.

George W. Bushi ja Vladimir Putini hinnangud

President George W. Bush 7. mail 2005 Riias: “Jalta kokkulepe jätkas Müncheni ja Molotovi-Ribbentropi pakti ebaõiglast joont. Jälle kord istusid selle maailma vägevad ümber läbirääkimislaua, vaadates mööda väikeste riikide vabadusest. Katse ohverdada vabadus stabiilsuse eest tõi kaasa lõhestatud ja ebastabiilse Euroopa. Miljonite Kesk- ja Ida-Euroopa inimeste vangistus jääb üheks ajaloo suuremaks veaks.”

President Vladimir Putin 5. mail 2005 Saksa telekanalitele ARD ja ZDF: “Baltimaad olid maailmapoliitikas vahetusrahaks. Otse välja öeldes oli see nende tragöödia. Sõjajärgsed suhted Euroopas olid rajatud liitlaste otsustele, sealhulgas Jalta kokkulepetele. Sellega jagasid liitlased endi vahel justkui mõjusfäärid – sellest tuleb otsesõnu rääkida.” Aga meie, eestlased, vaikime. Rääkigem siis ometi!

Bushi ja Putini öeldus on kokkuvõtlik põhituum ajaloo ühe suurema vea tekkepõhjustest ja tekitajatest. Kahjuks on jäänud see siiani põhjalikult lahti mõtestamata, eestlaste puhul kaksikmoraali tõttu.

Teinegi punaokupatsioon kuulus sõjajärgsete suhete hulka, oli nende suhete, konkreetselt Roosevelti ja Stalini vaheliste vennalike suhete otsene tagajärg. Need suhted panid nii Teheranis kui Jaltas lepingutena paika peamiselt Roosevelt ja Stalin (mitte Hitler ja Stalin).

Churchill püüdis aprillis 1945 isegi takistada Punaarmee jõudmist Berliini. Tegelikult Bush ja Putin tunnistasid kaudselt, nimesid nimetamata, USA ja NSV Liidu süüd ja vastutust Balti riikide teistkordsel okupeerimisel NSV Liidu poolt ning Ida- ja Kesk-Euroopa jätmisel Stalini meelevalda.

Balti riikide presidentidest on ainult Läti president Vaira Vike-Freiberga julgenud oma seisukoha avalikustada: “Lääneliitlaste täielikul nõusolekul okupeeris Nõukogude Liit Läti, Leedu ja Eesti ning kümmekond riiki Kesk- ja Ida-Euroopas said taas repressioone tunda. USA ja tema Teise maailmasõja aegsed liitlased kannavad koos vastutust Baltimaade sõjajärgse okupeerimise eest.” (The Moscow Times 11.05.205). Aga meie jahume endiselt: MRP ja MRP ...

Kaksikmoraalist loobudes paranevad suhted

Teist maailmasõda ja selle aastapäeva tähistamist kajastavates Eesti-poolsetes arvamustes puudusid selle sõja olulisemad märksõnad Teheran, Jalta, Roosevelt. Ka Jalta konverentsi 65. aastapäeva puhul ei ilmunud meie keskajakirjanduses ega meedias ühtegi viidet. See on negatiivne märk ajaloofaktide mahavaikimisest, ausast hindamisest rääkimata. Eestis ei ole antud siiani ametlikku hinnangut Teherani-Jalta lepingutele. Sisuliselt on tegemist kaksikmoraaliga nii meie sise- kui välispoliitikas.

Roosevelt sulges silmad selle ees, et Stalin oli kurjategija. Samamoodi ei taha näha enamik meie poliitikutest ja kommentaatoritest, et Roosevelt reetis meid. Miks ei tunnistata ajaloolist tõde? Peapõhjusi on kaks.

Esiteks, russofoobia. Sõnad “NSV Liit”, “Venemaa”, “venelane”, “Putin” mõjuvad meil nagu punane rätik härjale: silmad krilli, suu vahtu täis ja edasi – piigi otsa. Suur veneviha pimestab, sünnitab kaksikmoraali ja segab loogilist mõtlemist, suleb suu kogu tõe väljaütlemiseks. Meil räägitakse NSV Liidu kuritegudest, kaasosalistest aga vaid valikuliselt. Ikka ainult MRP ja MRP ...

Teiseks, kardetakse suhete halvenemist USAga. Roosevelt reetis heade suhete nimel Staliniga Baltimaad, meie reedame heade suhete nimel USAga ajaloolise tõe. See sovetlik suhtumine võib meile tulevikus kurjalt kätte maksta.

Roosevelti-Stalini koostööd Teheranis ja Jaltas võib võrrelda kuritegeliku grupi tegevusega, kus võileiva eest antakse ohvrid mõrtsuka kätte. Kas vastutab ainult mõrtsukas? Piltlikult öeldes oli tegu grupiviisilise vägistamisega, kus Roosevelt hoidis jalgu, Stalin vägistas ja Churchill vaatas näppu viibutades pealt. Kas vastutab ainult vägistaja?

MRP tunnistati õigustühiseks ja mõisteti hukka Saksamaa föderaalvalitsuse deklaratsiooniga 1. septembril 1989 ning NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsusega 24. detsembril 1989. See võimaldas Venemaal tunnustada (ligi kaks nädalat enne USAd) Eesti taasiseseisvumist.

Samuti peavad USA, Inglismaa ja NSV Liidu õigusjärglane Venemaa tunnistama õigustühisteks ja hukka mõistma Teherani-Jalta lepingute need osad, mis põhjustasid ajaloo suure vea – Balti riikide teistkordse okupeerimise NSV Liidu poolt ning Ida- ja Kesk-Euroopa jätmise NSV Liidu mõjusfääri. President Bushi kriitiline Riia kõne ja president Barack Obama suurema demokraatia püüdlused näitavad, et USA on nendeks sammudeks valmis. Oleks Balti riigid korraliku kodutöö teinud, oleks Bush Riias vabandust palunud. Loodetavasti järgib Inglismaa USAd.

Dresdeni ülikooli eesti päritolu õppejõu Dolly Lehmanni ütlust mööda mõjuks Teherani-Jalta lepingutele õiglase hinnangu andmine tervendavalt sõjajärgsetele saksa põlvkondadele. Praegu nad arvavad, et kogu sõjajärgse olukorra põhjustas MRP, ja tunnevad ebaõiglast süütunnet.

Teherani-Jalta lepingute ametlik õigustühiseks tunnistamine kas või USA ja Inglismaa poolt oleks kilp tulevaste Hitleri-Stalini-Roosevelti tüüpi sobingute sõlmijate vastu.

Roosevelti käitumise Teheranis ja Jaltas on teravalt hukka mõistnud president Ronald Reagan. Senised USA senaatorite avaldused on pigem silmakirjalikud, juhtimaks tähelepanu kõrvale Roosevelti vigadelt, vastutuselt Teherani-Jalta lepingute tagajärgede eest.

Peame loobuma kaksikmoraalist välispoliitikas ja Teherani-Jalta lepingutele peab andma õiglase ametliku hinnangu riigikogu. Seejärel tuleb pöörduda USA, Venemaa ja Inglismaa poole.

Kui Venemaa üldse vabandust palub, siis mitte MRP eest, mida on juba tehtud, vaid Teherani-Jalta lepingute ja teise punaokupatsiooni eest. USA, Venemaa ja Inglismaa positiivsete otsuste tagajärjel suureneb oluliselt riikidevaheline usaldusväärsus, soojeneb rahvusvahelise suhtlemise õhkkond. Eesti sisepoliitikas väheneb erakondade “Vene kaardi” väljakäimise võimalus valijatele.

Kui Teherani-Jalta lepingutele hinnangu andmine ja pöördumine USA, Venemaa ja Inglismaa poole käib Eesti poliitilisele juhtkonnale üle jõu, peab kodanikualgatuse korras teotahet näitama üksikisikute initsiatiivgrupp. Asi on seda väärt. Sellest sõltub meie laste tulevik. Vanadel roomlastel oli ütlus “inimesed, kes ei tunne ajalugu, jäävad alati lasteks”.

Sellepärast peamegi tundma ja õpetama oma ajalugu terviklikult, likvideerima nõukogude ajale iseloomulikud valged laigud oma ajalooteadvusest, oma õpikutest.

Tagasi üles