Pärnu Ooperi festivalil „Suveaaria 2010“ esietendus 18. juulil muusikateatrilavastus nimega „Naine?!“, mille plakatliku pealkirja taga peitub muljetavaldav sisuline sügavus.
Naiste lood laval dramaatilises võtmes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus, mille tõi lavale Pärnu Ooper koosseisus Kai Kallastu (sopran), Aare Tammesalu (tšello), Hans-Gunter Lock (elektroonika), Andrus Kallastu (muusikajuht), Liis Kolle (lavastaja) ja Jane Saks (kunstnik), mõjus kunstiliselt veenvalt, dramaatiliselt ning läbi groteskse huumori prisma.
Etendus nimega „Naine?!“ koosneb kolme helilooja teostest, neist kaks on Eesti publikule seni tundmatud: Sri Lanka helilooja Sohrab Uduman (1962) ja šveitsi helilooja, dirigent ja pianist Jürg Wyttenbach (1935).
Udumani teos „Cassandra“ häälele ja elektroonikale (1992) jõudis Eestisse tänu Pärnu Ooperi 2009. aasta üleskutsele. Teose „Encore!“ (1987) sügavamõtteline iroonia paljastab tähelepanelikule publikule India mineviku salapäraseid tahke, bajadeeride ja radþade maailma. See on palju mitmeplaanilisem, kui tuhande-ja-ühe-öö muinasjutud meid enamasti uskuma panevad. Mõlemat ühendab festivalil varem silma paistnud helilooja Hans-Gunter Locki (1974) selleks etenduseks loodud elektrooniline teos „Kassandra kaja“ (2010).
Udumani Kassandra dramaatilist ja tehniliselt rasket partiid laulis valgesse riietatud Kai Kallastu veenvalt ja vapustava kergusega. Lavastuses on oskuslikult ära kasutatud nii lava kui koolimaja mitmeplaanilisust.
Sellele järgneva Wyttenbachi teose sisu ja karakter on eelnenud muusikaga võrreldes vägagi kontrastne. Taas on keskpunktis kannatav naine – bajadeer, kes peab tantsima igavlevale radþale nii kaua, kuni radþa lõbustamiseks nülitakse isegi tema nahk.
Õhkkond on brutaalsest sisust hoolimata täis irooniat ja pilkamist. Muusikud kasutavad instrumentide kõrval muid vahendeid heli tekitamiseks: suupilli, käristit ja õhuvoolikut. Voolik tekitab hästi põnevaid ülemhelidest tuulehelinaid.
Tegijate taotlust vältida feminismi või meestevihkamist võib lugeda õnnestunuks. Ainult lavastuse pealkiri on mittemidagiütlev. Tegemist on mitmeplaanilise muusikateatrilavastusega eht open-air-teatri atmosfääris, mis on Eestis ainulaadne.