Kristjan Kais: Londoni olümpia nihutas mu taandumist

Kristjan Kais. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Kristjan Kais, rannavõrkpallur

Eesti rannavollefinaal, kus kauase paarilise Rivo Vesikuga teine teisel pool võrku olite, kergitas publiku seas taas küsimust, miks nii head mehed ikkagi lahku läksid?

Mullu sügisel oli mul ikka kindel lõpetamise plaan. Tundsin, et lagi on käes, see karussellil keerlemine ei paku enam piisavalt naudingut. Muu elu on ju ka, kokkuvõttes hakkas kõik mul üle pea kasvama. Eks igaüks pea valikuid tegema.

Nii et Rivoga tülis te ei ole?

Kaugel sellest, saame praegu paremini läbi, kui ninapidi koos olles. Oleme üks tiim, aitan neil raha muretseda ja pileteid tellida, teeme koos trenni. Uued paarilisedki mõtlesime koos välja, Rivole Karl Jaani ja mulle Oliver Venno.

Vanus 34 aastat pole rannavolles midagi erilist, tervis on olulisem. Kuidas teile aastaid häda teinud õlg tunda annab?

Tippkoormuse ajal tähendas see pidevaid valuvaigisteid ja magamata öid, mõõduka koormuse ajal pole hullu, igapäevaelu õlg ei häiri.

Venno paariliseks kutsumine tähendas tippspordist taandumise edasilükkamist?

Selle põhjustas Londoni olümpia rannavollekohtade jagamise süsteemi selgumine. Mõtlesin, et hea ju, kui Eestile taotleb kohta kaks konkurentsivõimelist paari, ja lubasin aidata. Nüüd on teada, et see süsteem koosneb ühest kontinentaaletapist sügisel Ateenas ja veel kahest turniirist järgmisel aastal. Nii mu kõrvalejäämine venibki.

Mis juhtub, kui väga hästi läheb ja koguni kaks Eesti paari Londonisse pääseb?

See on võimalik vaid teoreetiliselt, mitte praktiliselt. Saaks ükski paar, oleks kõva saavutus. Ma loodan väga, et Karl Jaani heaks rannavõrkpalluriks ja Rivole sobivaks partneriks areneb.

Kus sel suvel veel palli lööte?

Võib-olla mõnel Eesti külavõistlusel. Kaugemale ei kisu, reisimisest on mul mõõt täis, lennujaamu ma enam näha ei ihka.