Teadus, teadvuse seisundid ja psühhointegraatorid – kuidas teadmatus loob väärarvamusi

FOTO: Andres G. Adamson

Kui inimene on omandanud selge mõtlemisvõime, kaasneb sellega oskus eristada olulist ebaolulisest, fakti arvamusest ja seda, mida ma tean, sellest, mida ma ei tea.

Kui olulise ja ebaolulise eristamisega saame enda arvates hästi hakkama ja käegakatsutavaid fakte peame tähtsamaks arvamusest, siis eristada seda, mida ma tean, sellest, mida ma ei tea, on raskem. Kui mingit asja ei teata, tundutakse endale ebakompetentsena. Nii üritatakse jätta mulje, et teatakse midagi ka teemadest, kus teadmised on piiratud käibetõdede ja parasjagu moes olevate uskumustega.

Paraku on inimeste need uskumused, mida nad peavad tõeks, vormitud ühiskondlikust ja rühma arvamusest või nagu Goethe ütleb – ajastu vaimust. Goethe lisab, et väga raske on inimesel ületada oma ajastuga kaasnevaid käibetõdesid ja ainult üksikud suurvaimud saavad sellega hakkama.

Tagasi üles