Allar Kaasik: Oistrahhi festival väärtustab Pärnut muusikute puhkuse linnana

Foto: Hille Rokk

Eile õhtul Pärnu kontserdimajas toimunud muusikaõhtuga, mille keskne tegelane oli poola tänapäeva tuntuimaid heliloojaid Krzysztof Penderecki, jõudis lõpule mitu nädalat väldanud David Oistrahhi festival.

Pärnu Postimehele andis sel puhul intervjuu festivali kunstiline juht Allar Kaasik

Nelikümmend suve tagasi, aastal 1970, peeti Pärnus Beethovenile pühendatud muusikapäevi, tähistamaks helilooja 200. sünniaastapäeva. Aasta hiljem korraldati I Pärnu muusikafestival. Miks kannab tänavu 14. korda toimuv festival just Oistrahhi nime?

David Oistrahh on muusikamaailma legend, üks absoluutsetest tippudest, kes on jätnud endast jälje, mis mõjutab maailma muusikakultuuri ka praegu. Oistrahhi ei anna minu meelest kellegagi võrrelda. Pärnu õnneks valis David Oistrahh kauni kuurortlinna oma suvise loomingulise puhkuse kohaks ligi kahekümneks aastaks.

 Nii muutus suur muusik legendiks ka Pärnule. Oistrahhi festival püüabki väärtustada Pärnut muusikute puhkuse linnana ja säilitada siin Oistrahhi-aegset vaimsust, et linnas kõlaks läbi suve kaunis muusika.

Mida erilist on festival Pärnusse toonud?

Festival ise on eriline väärtus meie linnale. Aja jooksul on interpreedikeskne festival arenenud tõeliseks muusikafestivaliks. Nüüd ei tulda festivalile kuulama mitte lihtsalt tippmuusikuid, vaid MUUSIKAT, mille ettekandes ei ole publikul kunagi olnud vaja pettuda.

Nagu eelnevail aastail on korraldajatele ka selle suve kogemuseks suur publikuhuvi. Eriliseks võib pidada festivali kättesaadavust publikule just piletihinna poolest. Suvel ei ole Pärnu elamiseks sugugi odav linn. Seepärast ongi oluline, et kontserdikülastus oleks taskukohane igale pärnakale ja muusikasõbrale.

Oistrahhi festivalil on käinud palju maailmamainega muusikuid. Kuidas õnnestus kutsuda tänavu Pärnusse Krzysztof Penderecki?

See on mitmeaastase töö tulemus. Poola helilooja ja dirigent on kahtlemata üks praeguse aja muusikamaailma suurimaid esindajaid, kes nagu David Oistrahhki on olnud muusikas mitmes mõttes teerajaja. Maailmakuulsuse võitis ta noore heliloojana juba 1950. aastate lõpus ning üks tema selle aja põnevamaid teoseid, “Taaveti laulud koorile ja löökpillidele”, kõlas esmakordselt Eestis eile meie festivali lõppkontserdil.

 Esiettekandele tuli ka uus arranžeering tema ühest kaunimast teosest “Agnus Dei”. Penderecki, kes on oma loometeel läbinud äärmuslikke stiile barokist avangardismini ja tänapäevase romantismini, kirjutab muusikat kuulaja hinge sügavalt puudutades. Tema muusika ei jäta kedagi külmaks.

Mul on eriti hea meel, et Penderecki leidis aega tulla meie festivalile Pärnusse. Tema kontserdigraafik on äärmiselt tihe – sel neljapäeval saabus ta Kuhmost Riiga, kus toimusid meie kontserdi proovid, öösel jõudsime Pärnusse, et osaleda reedesel festivali lõppkontserdil, kus Penderecki ise oma teosed juhatas. Ning juba laupäeval (ehk siis täna – toim) on helilooja oodatud Poolas.

 Penderecki on alates käesoleva aasta märtsist ka Eesti muusikaakadeemia audoktor ning oma osalemisega Oistrahhi festivalil väärtustab ta Pärnut ja kogu Eestit. Mul on hea meel, et pärnakad ei jätnud kasutamata võimalust kohtuda siin sedavõrd ereda isiksusega, kes esines nii helilooja kui dirigendina.

Mil moel olete jõudnud selleni, et muusikud ise soovivad tulla Pärnusse?

Pean väga oluliseks, et festivalitraditsiooni taastamise järel, nüüdseks juba 14 aastat on muusikapidustus saanud areneda kunstiliselt iseseisvana. See on andnud võimaluse luua Pärnus teistest festivalidest erinev kunstiline õhustik, mis kütkestab esinejaid ja kutsub neid ikka Pärnusse tagasi. See lummab ka publikut, olenemata sellest, kas kuulatakse uut või tuntud muusikat.

Mitu Eesti suurt festivali aja jooksul liitunud Eesti Kontserdiga. Kas Oistrahhi festival ei ole sellist võimalust kaalunud?

Sellelaadne ettepanek on meile tehtud mitmel korral, kuid sel küsimusel on mitu tahku. Võib tunduda, et suures riiklikus organisatsioonis on mõneti mugavam ja lihtsam. Euroopa Liidu suund ja kogemus on aga konkurentsivõimelise kolmanda sektori arendamine ka kultuuris. Eestis on see millegipärast jäänud tähelepanuta.

Meie ühiskond areneb kiiresti mitmekesise erakapitali suunas. Muusikakorralduses oleme paraku ikka jäänud minevikku, kus arvati, et natsionaliseerimine on edasiviiv jõud. Ometi on erinevatele arengusuundadele eluõiguse andmine kunstilise rikkuse ja mitmekesisuse üks vältimatuid eeldusi.

Samuti pole teada, kuidas leitaks Oistrahhi festivali jaoks riikliku kontserdiorganisatsiooni rüpes raha, mida kultuuriministeerium praegu ei leia. Milline vahe siin on? Tegelikult napib ju oma praegustegi kontsertide-festivalide korraldamiseks raha Eesti Kontserdilgi, sest näiteks nende korraldatavaid Pärnu Ooperipäevi toetab ju ka Pärnu linn.

On arusaadav, et riiklik kontserdiorganisatsioon peab hoolitsema kogu riigi muusikaelu eest ega saa asetada rõhku ühe linna muusikasuve korraldamisele. Seepärast muudaks hajutatus Eesti Kontserdi ligi tuhande kontserdi ja kümnete festivalide seas isikupärase Oistrahhi festivali oluliselt lahjemaks üleriigiliseks sündmuseks, selle asemel et jääda Pärnu-keskseks muusikapidustuseks.

Miks festivalil ei ole esinejate hulgas näha Pärnu linnaorkestrit? Kuidas areneb koostöö teiste kontserdikorraldajatega linnas?

Pärnu kontserdimaja ja Eliisabeti kirikuga on meil väga asjalik ja mõistev koostöö, mille eest oleme neile väga tänulikud. Pärnu Filharmooniale oleme teinud mitu ettepanekut, sest festivalil on linnaga aastani 2011 koostööleping, mille raames saaks linnaorkester osa võtta Oistrahhi festivalist oma eelarveliste vahenditega.

Kahjuks ei ole meie koostöö laabunud, sest linnaorkester vajab täiemõõdulise orkestri suuruse saavutamiseks lisajõude, kuid nende töötasu ainuüksi ühe kontserdi eest olnuks kolmandik linna selleaastasest toetusest festivalile!

Ka on ehk pisut raske mõista Pärnu filharmoonia kunstilisi ja majanduslikke printsiipe. Miks on vaja korralda linnaorkestri kontserte raekojas, kuhu mahub väga vähe publikut, ning lisaks kõigele teha seda täpselt samal päeval ja kellaajal Oistrahhi festivali kontserdiga, nagu see toimus 14. juulil? Ehk oleks aeg üle saada kontsertide korraldamisest nii-öelda linnukese pärast ja üritada publiku huvides koostööd teha!

Festival on aastaid korraldanud mitmeid noorte muusikute kursusi. Millised on tulevikuplaanid?

Oistrahhi festival on igal aastal toonud publikule midagi uut. Mul on eriti hea meel sellest, et sajandi algul sai festivali kutsel Neeme Järvist suvine pärnakas ning festivali raames said alguse kaheksa aasta jooksul elujõuliseks kasvanud noorte dirigentide kursused. Siiski ei lange festivali kunstilised ja noorte muusikute hariduslikud eesmärgid alati kokku ning seetõttu oleme Järviga seisukohal, et on parem, kui dirigentide õpetamise traditsioon jätkub iseseisvalt. See kõik muudab Pärnu suve vaid huvitavamaks.

Olen kuulnud, et Pärnu suvine kontserdielu on muutunud tagasihoidlikumaks. Mitu festivali on Pärnust lahkunud. Kuidas jääte rahule Pärnu muusikasuvega tervikuna?

Arvan, et Pärnu suvest kui tervikust on veel vara rääkida. Seda ei ole lihtsalt olemas. Oleme teinud mitmesuguseid ettepanekuid linnavalitsusele ja oleks suurepärane, kui Pärnust kujuneks ka rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud elujõulise professionaalse kunsti suvine festivalilinn.

 Seda on aga väga raske saavutada juba meie kultuuri riikliku finantseerimiskorralduse tõttu, mis ei võimalda pikaajalist etteplaneerimist. Tahaksin loota, et Oistrahhi festivali kõrval suudavad teisedki Pärnu traditsiooniliselt tugevad suurüritused, nagu filmifestival, ooperipäevad ja orelifestival, jätkata majandusraskustele vaatamata.

Kuidas on majanduselus toimuvad muudatused mõjutanud Oistrahhi festivali?

Meie jaoks on eriti tänuväärne, et Pärnu linnavalitsused on väärtustanud Oistrahhi festivali. Sel aastal vähenes meile eraldatud toetus kahjuks neljandiku võrra. Et linna panus festivali eelarvest on olnud keskmiselt 10-15%, on vähenemise mõju meile olnud küll raske, kuid mitte veel tappev.

Väga kurvaks ja üsna perspektiivituks teeb meid aga Eesti riigi kaduvväike toetus. Nii vähenes sel aastal kultuuriministeeriumi toetus Oistrahhi festivalile, võrreldes aastaga 2008, lausa 20 korda ja kultuurkapitali toetus kolm korda! Ministeeriumi ja kultuurkapitali toetus kokku olid sel aastal vaid 60% linna toetusest! Loodan väga, et tuleval aastal leiab kultuuriministeerium suuremaid võimalusi Oistrahhi festivali toetuseks.

Kuidas olete sellises olukorras hakkama saanud?

Kaks viimast festivali oleme suutnud korraldada vaid tänu Euroopa Liidu toetusele. Võib aga juhtuda, et järgmiseks suveks me eurotoetustele loota ei saa, sest riigi toetuse vähenemisega puudub festivalil vajalik omafinantseerimine, mis ei anna enam võimalust taotleda ELi toetusi.

Milline on olnud ELi toetusraha osa festivalis?

ELi toetuseta ei oleks tänavust Oistrahhi festivali võimalik olnud korraldada. Iga kontserdimajas toimuv suure saali kontsert on ka soodushindadele vaatamata kallim, kui Pärnu linna poolne kogu toetus tervele festivalile. Meie festivali eelarve on igal aastal olnud suurem kui linna toetus kõigile oma kultuuriprojektidele kokku. Oleme toonud linnale juurde olulist kultuuriraha. Sel aastal isegi üle kahe miljoni krooni.

Peale otsese finantseerimise oleme ELi koostööprojektide kaudu toonud Pärnusse festivalikülalisi, kelle kulud ei kajastu meie eelarves. Selliseks näiteks on tänavu Euroopa ühe parima koori, segakoor Latvija osalemine neljal festivali kontserdil. Seegi on lisaväärtus Pärnu kultuurile.

Oistrahhi festival on muutunud Pärnu brand'i osaks. Mida peaks linn tegema festivali traditsiooni püsimiseks?

Pärnu varasema linnavalitsuse ja meie linnast valitud parlamendisaadikute ühiste jõupingutuste tulemusena oli Oistrahhi festival aastaid riigieelarves nii-öelda eraldi real, mis andis võimaluse planeerida eelseisvat festivali. Nüüd oleme olukorras, kus festivali rahastamise otsused saame teada vaid mõni kuu enne festivali algust. Sel moel enam tõsist festivali korraldada ei saa. Nii sõltub Oistrahhi festivali ja Pärnu suve tulevik tegelikult tarkadest poliitilistest otsustest.

Teisalt peame eriti oluliseks ja perspektiivikaks linna kultuuri ja turismi koostöö arendamist. Põhjamaine suvi on heitlik, oleme kogenud suurt kuumust ja oleme aastaid tagasi festivali ajal käinud ka talvejopedes. Olen seisukohal, et püsiva ja väärtusliku festivali ning kogu kultuurisuve korraldamine oleks muutlikest oludest sõltumatu linna suvise arengu alus.

Pidades küll publikusõbralikkust nii pakutava muusika kui piletihindade mõttes oma esimeseks eesmärgiks, ei taha Oistrahhi festival isegi rahaliselt rasketel aegadel minna kunstilistele kompromissidele. Festivali kontserdid on külastajatest tulvil. On kuulajaid kogu maailmast, kes planeerivad oma puhkust Pärnus just festivali ajaks. Arvan, et rohkem tõendusi festivali vajalikkusest linnale pole vaja otsida.